nii, minu aeg Birminghamis on praeguseks juba ammu läbi ja on alanud uus peatükk minu elus - ülikool väikses Šotimaa linnakeses Dundees. uus peatükk = uus blogi
http://demonolicious.blogspot.com/
seekord siis kirjutan inglise keeles :)
Saturday, September 17, 2011
Wednesday, June 1, 2011
where there's a will...
... there is a way
ongi juba peaaegu aeg läbi saanud. tundub nagu alles eile istusin lennuki peale ja tulin inglismaale elama. kõik on lihtsalt nii kiiresti see läinud see aasta.
naljakas mõelda nende inimeste peale, kes väitsid väga kindlalt, et ma jooksen 2 kuud pärast kodust lahkumist saba jalge vahel koju tagasi, kuna raha saab otsa. novot siis usk sõpradesse onju. deem, olen nii õnnelik, et selle otsuse tegin, julguse kokku võtsin ja siia tulin. ma olen ikka täiesti teine inimene kui ma eelmine kevad olin. no mitte täielikult, aga ma olen parem versioon temast.
leidsin, et spinat on nagu täiega hea asi. ja pesu on nii äge pesta. ja kaerahelbepudru tegemine ei ole nii raske, kui mulle kunagi tundus. teie arvutid võin ka ära parandada ja tip of the day: klaasipesuvedelikuga on hea ekraani puhastada. ja muidugi, kui juhuslikult keegi kunagi ratastooli peaks jääma siis oskan ka tema eest hoolt kanda. ja muideks - tervist ei ole vaja raha pärast ära rikkuda ning kui sa tahad elus hakkama saada, siis ei ole midagi muud kui lihtsalt pead end kätte võtma ja vaeva nägema ja leidlik olema.
ja vot, ei tasu muna olla terve elu ning loota, et täringud kukuvad ise su nina ees paika. sest seda nad tihti ei tee. a kui teevad, siis ole kuradima õnnelik, et sul hea õnn on. ma ei tea, kas mul oli hea õnn või head instinktid või mingi värk, mille nimi on saatus, aga siiamaani olen ma saavutanud kõik, mille endale eesmärgiks võtsin. ehk siis - ma elan inglismaal, töötan insenerina (ilma kvalifikatsioonideta muideks), üüri maksma ei pea (see küll mul konkreetselt üks eesmärkidest ei olnud, aga boonus), otsustasin ära mida õppida tahan ja tegin kõik selleks, et sinna saada. pluss teenisin piisavalt palju raha et uus auto osta, kuigi selle peale ma ei raiska. elagu tuust parem pikka ja kaunist elu minu truu autona.
kui nüüd metafooridest ja õpetussõnadest välja tulla, siis tahtsin tegelikult öelda, et mul on head uudised - ma mäletan kui ma kunagi väike olin ja mingit häkkerite filmi nägin siis mõtlesin, et "oh ma tahan ka häkker olla"... mõni päev hiljem tahtsin ma muidugi mingi kosmoselaeva kapten või sõjaväearst olla aga see selleks. 2011 septembris lähen ma ülikooli, šotimaale nimelt. hakkan õppima häkerdamist ja kräkerdamist. selle haridusega saab head palka ilmselt tulevikus aga mul on palju ambitsioonikam plaan. kui see häkerdamisdiil selge on, siis ma häkerdan hoopis kuhugi sisse ja varastan kellegi kalli virtuaalse raha ära. ja siis kaon kuhugi kariibi mere randa, joon pina coladat ja olen jube rahul iseendaga...
... aga kuniks ma nii kaugel veel ei ole, siis ma lihtsalt unistan. ja naljakas on see, et neil on nii rangelt kodulehel kirjas, et "jajaa, kõik te välismaalased peate IELTSi tegema" a ma lihtsalt ütlesin tädile telefonis, et "kas te ei leia, et mul pole seda testi vaja? mulle tundub et me saame siin ju ilusti vesteldud.. ja muideks, naljakas aga ükski teine ülikool seda küll minult ei tahtnud" and guess what - ei peagi tegema. mis on jube hea muidu, sest see on nii mõttetu. ja maksab 115 naela, raharaiskamine
vot siis sulle nalja, või mulle nalja. ja ongi ainult loetud päevad veel jäänud. oeh, ma hakkan igatsema seda kohta. siin on inimesed mulle nii kalliks saanud ja olen õppinud nii palju. aga õnneks olen ma nii kindlalt paika pannud, et järgmised neli aastat saavad siin saarel veedetud seega ei tohi liiga kurvaks ka muuta. kes teab, äkki ma kihutan mõne aasta pärast mootorratta peal birminghami et vanu aegu meenutada. a mis te arvate... osta siin auto või teha load ja sõita motikaga? lihtsalt huvipärast
ongi juba peaaegu aeg läbi saanud. tundub nagu alles eile istusin lennuki peale ja tulin inglismaale elama. kõik on lihtsalt nii kiiresti see läinud see aasta.
naljakas mõelda nende inimeste peale, kes väitsid väga kindlalt, et ma jooksen 2 kuud pärast kodust lahkumist saba jalge vahel koju tagasi, kuna raha saab otsa. novot siis usk sõpradesse onju. deem, olen nii õnnelik, et selle otsuse tegin, julguse kokku võtsin ja siia tulin. ma olen ikka täiesti teine inimene kui ma eelmine kevad olin. no mitte täielikult, aga ma olen parem versioon temast.
leidsin, et spinat on nagu täiega hea asi. ja pesu on nii äge pesta. ja kaerahelbepudru tegemine ei ole nii raske, kui mulle kunagi tundus. teie arvutid võin ka ära parandada ja tip of the day: klaasipesuvedelikuga on hea ekraani puhastada. ja muidugi, kui juhuslikult keegi kunagi ratastooli peaks jääma siis oskan ka tema eest hoolt kanda. ja muideks - tervist ei ole vaja raha pärast ära rikkuda ning kui sa tahad elus hakkama saada, siis ei ole midagi muud kui lihtsalt pead end kätte võtma ja vaeva nägema ja leidlik olema.
ja vot, ei tasu muna olla terve elu ning loota, et täringud kukuvad ise su nina ees paika. sest seda nad tihti ei tee. a kui teevad, siis ole kuradima õnnelik, et sul hea õnn on. ma ei tea, kas mul oli hea õnn või head instinktid või mingi värk, mille nimi on saatus, aga siiamaani olen ma saavutanud kõik, mille endale eesmärgiks võtsin. ehk siis - ma elan inglismaal, töötan insenerina (ilma kvalifikatsioonideta muideks), üüri maksma ei pea (see küll mul konkreetselt üks eesmärkidest ei olnud, aga boonus), otsustasin ära mida õppida tahan ja tegin kõik selleks, et sinna saada. pluss teenisin piisavalt palju raha et uus auto osta, kuigi selle peale ma ei raiska. elagu tuust parem pikka ja kaunist elu minu truu autona.
kui nüüd metafooridest ja õpetussõnadest välja tulla, siis tahtsin tegelikult öelda, et mul on head uudised - ma mäletan kui ma kunagi väike olin ja mingit häkkerite filmi nägin siis mõtlesin, et "oh ma tahan ka häkker olla"... mõni päev hiljem tahtsin ma muidugi mingi kosmoselaeva kapten või sõjaväearst olla aga see selleks. 2011 septembris lähen ma ülikooli, šotimaale nimelt. hakkan õppima häkerdamist ja kräkerdamist. selle haridusega saab head palka ilmselt tulevikus aga mul on palju ambitsioonikam plaan. kui see häkerdamisdiil selge on, siis ma häkerdan hoopis kuhugi sisse ja varastan kellegi kalli virtuaalse raha ära. ja siis kaon kuhugi kariibi mere randa, joon pina coladat ja olen jube rahul iseendaga...
... aga kuniks ma nii kaugel veel ei ole, siis ma lihtsalt unistan. ja naljakas on see, et neil on nii rangelt kodulehel kirjas, et "jajaa, kõik te välismaalased peate IELTSi tegema" a ma lihtsalt ütlesin tädile telefonis, et "kas te ei leia, et mul pole seda testi vaja? mulle tundub et me saame siin ju ilusti vesteldud.. ja muideks, naljakas aga ükski teine ülikool seda küll minult ei tahtnud" and guess what - ei peagi tegema. mis on jube hea muidu, sest see on nii mõttetu. ja maksab 115 naela, raharaiskamine
vot siis sulle nalja, või mulle nalja. ja ongi ainult loetud päevad veel jäänud. oeh, ma hakkan igatsema seda kohta. siin on inimesed mulle nii kalliks saanud ja olen õppinud nii palju. aga õnneks olen ma nii kindlalt paika pannud, et järgmised neli aastat saavad siin saarel veedetud seega ei tohi liiga kurvaks ka muuta. kes teab, äkki ma kihutan mõne aasta pärast mootorratta peal birminghami et vanu aegu meenutada. a mis te arvate... osta siin auto või teha load ja sõita motikaga? lihtsalt huvipärast
Thursday, May 19, 2011
Thursday, May 5, 2011
postimees on katki
natukene palju minu jaoks, aga otsustasin teise postituse veel kirjutada.
olen momendil segaduses ja teelt eksinud. jah. aga tõsiselt, mul on pea mõtteid täis ja ma ei saa sotti iseendast. ma ei suuda ära otsustada, mida ma järgmine aasta teha tahan ja kui ma otsustan teisiti kui olen lubanud, siis mis saab? tean, et kõik ütlevad, et tee, mis endale tundub õige, aga kui ma neile inimestele ütleksin, et "õige tundub see, et ülikooli ei lähe ja pakin kotid et üksi maailmas rännata", siis ilmselt vaadatakse mulle üsna viltu. kõige enam mu vanaema ma pakun. niigi juba olen ilmselt tema silmis desertöör, kuna jätsin korra ülikooli pooleli. no mis parata, hing oli haige ja ei tahtnud õppida mingit paska.
ja see toob mind muidugi tagasi praeguse juurde. ma andsin omale teise võimaluse ja kõikidest koolidest, kuhu ma avalduse tegin, võtsin sama eriala. mis mõttega, ma ei saa aru?
või noh, ma enamvähem saan aru, aga mu hing irvitab praegu mu üle ja väidab et ma olen idioot. minu loogika on siis selline (kuna mõistus on enamvähem võitu saanud), et tuleb õppida midagi sellist, mida nagu natukene juba oskab ja millel on suur tulevik. no minu puhul on selleks arvutid. need ei kao kuhugi ja inimesi sellele alale on alati vaja. seega loogiliselt ma kindlustan omale tulevikku, et ma alati tööd leiaksin ja teiselt poolt, et kui mul siis töö on, siis on mul ka raha - raha jällegi annab mulle võimalusi minna reisima nii palju kui tahan. vot see on minu loogika....
kuigi parema meelega õpiksin rahvusvahelisi suhteid või arheoloogiat või fotograafiat (aa, olen ju nüüd ka uhke kaameraomanik - otsin omale kuu aega tagasi Canon EOS 550D koos kit-objektiivi ja Tamron 70-300mm'ga).
võibolla mu probleem on selles, et ma kardan, et kui ma mõne neist erialadest valiksin, siis ma arvan et ma ei saa hiljem sellega hakkama ja see väljendub loomulikult selles, et ma ei leia tööd. kuigi ma peaksin ju paremini juba teadma. alles mõni nädal tagasi, teenides päevas 1250 krooni otsustasin ma, et ei tee seda tööd rohkem - raha ei ole nii oluline kui mu mentaalne tervis ja muidugi selg. seega mida ma nüüd siis räägin siin? iseendale vastu ju.
tööd ju tegelikult leiab kõikjalt, ükskõik mis tööd (no kui need arstid/advokaadid/jne välja arvata) ja lõppkokkuvõttes polegi ju hiljem nii oluline, MIS paber sul on, peaasi et mingi on.
kui ma nüüd otsustan, et ma ei lähe ülikooli (ma juba kuulen neid õudusohkeid oma perelt ja lähisugulastelt, jumalateotus! mitte et me usklikud oleksime eksole) siis on veits jama, kuna tegelikult ma pole ju veel valmis, et mingit suurt rännakut ette võtta. ja kui nüüd päris aus olla, siis tahaks natukene päris ülikoolielu ka nautida. ema-isa ilmselt toetaksid igat otsust mis ma teeksin.
samas veeta 3-4 aastat, õppida mingit jampsi, maksta 1000 krooni nädalas elamise peale ja lõpuks avastada, et see pole õige eriala ikkagi minu jaoks, on ka natukene sitt.
kolmas variant, lähen eestisse ülikooli. saaks palju odavamalt kuna elaksin kodus või siis kus-iganes, üüri maksaks sel juhul 4 korda vähem. aga mida seal õppida, mis mind huvitaks? ainuke asi, mida tartus õpiks oleks fotograafia... väärib mõtlemist. sel juhul aga, mis mõttega ma siin tööd rügasin ja mis saab mu "ma lähen šotimaale" plaanist. no läbi kukub see plaan.
issand, miks ma ei tea, mida ma teha tahan... see oligi kui kogu point siia tulekul, et ma teaksin, mida ma peale hakkan järgmine aasta - ja novot järgmine aasta on juba käes! aeg hakkab otsa saama ja teist samasugust aastat ma eriti otsa ei taha.
nõu keegi?
olen momendil segaduses ja teelt eksinud. jah. aga tõsiselt, mul on pea mõtteid täis ja ma ei saa sotti iseendast. ma ei suuda ära otsustada, mida ma järgmine aasta teha tahan ja kui ma otsustan teisiti kui olen lubanud, siis mis saab? tean, et kõik ütlevad, et tee, mis endale tundub õige, aga kui ma neile inimestele ütleksin, et "õige tundub see, et ülikooli ei lähe ja pakin kotid et üksi maailmas rännata", siis ilmselt vaadatakse mulle üsna viltu. kõige enam mu vanaema ma pakun. niigi juba olen ilmselt tema silmis desertöör, kuna jätsin korra ülikooli pooleli. no mis parata, hing oli haige ja ei tahtnud õppida mingit paska.
ja see toob mind muidugi tagasi praeguse juurde. ma andsin omale teise võimaluse ja kõikidest koolidest, kuhu ma avalduse tegin, võtsin sama eriala. mis mõttega, ma ei saa aru?
või noh, ma enamvähem saan aru, aga mu hing irvitab praegu mu üle ja väidab et ma olen idioot. minu loogika on siis selline (kuna mõistus on enamvähem võitu saanud), et tuleb õppida midagi sellist, mida nagu natukene juba oskab ja millel on suur tulevik. no minu puhul on selleks arvutid. need ei kao kuhugi ja inimesi sellele alale on alati vaja. seega loogiliselt ma kindlustan omale tulevikku, et ma alati tööd leiaksin ja teiselt poolt, et kui mul siis töö on, siis on mul ka raha - raha jällegi annab mulle võimalusi minna reisima nii palju kui tahan. vot see on minu loogika....
kuigi parema meelega õpiksin rahvusvahelisi suhteid või arheoloogiat või fotograafiat (aa, olen ju nüüd ka uhke kaameraomanik - otsin omale kuu aega tagasi Canon EOS 550D koos kit-objektiivi ja Tamron 70-300mm'ga).
võibolla mu probleem on selles, et ma kardan, et kui ma mõne neist erialadest valiksin, siis ma arvan et ma ei saa hiljem sellega hakkama ja see väljendub loomulikult selles, et ma ei leia tööd. kuigi ma peaksin ju paremini juba teadma. alles mõni nädal tagasi, teenides päevas 1250 krooni otsustasin ma, et ei tee seda tööd rohkem - raha ei ole nii oluline kui mu mentaalne tervis ja muidugi selg. seega mida ma nüüd siis räägin siin? iseendale vastu ju.
tööd ju tegelikult leiab kõikjalt, ükskõik mis tööd (no kui need arstid/advokaadid/jne välja arvata) ja lõppkokkuvõttes polegi ju hiljem nii oluline, MIS paber sul on, peaasi et mingi on.
kui ma nüüd otsustan, et ma ei lähe ülikooli (ma juba kuulen neid õudusohkeid oma perelt ja lähisugulastelt, jumalateotus! mitte et me usklikud oleksime eksole) siis on veits jama, kuna tegelikult ma pole ju veel valmis, et mingit suurt rännakut ette võtta. ja kui nüüd päris aus olla, siis tahaks natukene päris ülikoolielu ka nautida. ema-isa ilmselt toetaksid igat otsust mis ma teeksin.
samas veeta 3-4 aastat, õppida mingit jampsi, maksta 1000 krooni nädalas elamise peale ja lõpuks avastada, et see pole õige eriala ikkagi minu jaoks, on ka natukene sitt.
kolmas variant, lähen eestisse ülikooli. saaks palju odavamalt kuna elaksin kodus või siis kus-iganes, üüri maksaks sel juhul 4 korda vähem. aga mida seal õppida, mis mind huvitaks? ainuke asi, mida tartus õpiks oleks fotograafia... väärib mõtlemist. sel juhul aga, mis mõttega ma siin tööd rügasin ja mis saab mu "ma lähen šotimaale" plaanist. no läbi kukub see plaan.
issand, miks ma ei tea, mida ma teha tahan... see oligi kui kogu point siia tulekul, et ma teaksin, mida ma peale hakkan järgmine aasta - ja novot järgmine aasta on juba käes! aeg hakkab otsa saama ja teist samasugust aastat ma eriti otsa ei taha.
nõu keegi?
Tuesday, May 3, 2011
hallukad
lõpetasin ära selle lugemise ja otsustasin, et aeg sellest kiiremini ei lähe kui ma tal silma peal hoian. nädalavahetuse saatus on ikka veel küsimärgi all. avastasin enda jaoks koomiku nimega george carlin, kellel on väga lahe etteaste juutuubis - https://www.youtube.com/watch?v=cgps85scy1g&feature=related - kunagi ma mõtlesin vist, et osad need asjad käivad ainult minu kohta. naersin.
täna tõestasin järjekordselt et tühja kõhuga on väga loll poodi minna, ostsin omale liiga palju liiga ebatervislikke asju, mida momendil vaatan õudusega. aga ilmselt homme kuluvad ära, kui kõht jälle tühi on. surnud ring
tegin ka mõningaid otsuseid, vähemalt enda arust. midagi muidugi päriselt ära ei otsustanud, aga teesklen vähemalt. avastasin, et mul on üks õlekõrs veel jäänud järgmiseks aastaks. võibolla ei lähegi seda paska õppima, mille ma TEIST korda valisin. kui loll saab üks inimene olla? väga
otsustasin et ma olen mõningate asjade jaoks veel liiga noor, mis tegi mu enesetunde natukene paremaks. mitte märkimisväärselt, aga pani mõned asjad perspektiivi.
avastasin, et mulle täitsa meeldib 6.45 hommikuti ärgata, eeldusel, et ma eelneval õhtul hiljemalt 23 magama olen läinud.
ajasin omale just kokat peal, natukene kurb.. valge särk oli seljas. no nüüd igatahes enam ei ole.. ei valge ega seljas.
olen vahepeal igasugu põnevaid unenägusid näinud. või ma eeldan et olen, kuna ma tean, et ma olen, aga mingisugust mälestust mul neist küll ei ole. lihtsalt hommikul ärkan üles ja mõtlen, et ohh see oli lahe, vaataks veel natukene. üks hommik oligi nii, et ma panin oma äratusi järjest kinni, kuna uni oli veel pooleli ja ma tahtsin näha mis lõpuks saab. kurat, aga ei mäleta.
natukene kurb on siit isegi ära minna. see on ikka hea koht, alles nüüd mõistan. jube tore tunne on, kui mind väärtustatakse. ilmselt tulen kunagi tagasi aga nüüd on aeg puhkuseks. tõeliseks puhkuseks. selliseks kus saab asju teha ka. olen siin nüüd nii palju mitte-midagi teinud, et endal ka hakkab juba jube.
just praegu sain teada, miks käekarvad ei kasva nii pikaks kui juuksekarvad. iga päev õpib uusi asju. oskan ka meestel habet ilusti ajada ja igast põnevaid taimetoitlaste sööke teha, mis ei olegi nii halvad kui ma algul arvasin, üks salakomponent on, mis teeb igast toidust hea toidu - sool. välja arvatud magustoidud muidugi.. olete kunagi kohvi sisse soola pannud? tead siis, millest ma räägin.
olen natukene väsinud ja võibolla kõik mis ma kirjutan ei ole loogiline ega põnev ega huvitav. aga ma pakun, et sa loed ikkagi. seega poogen kõigest ja lähme magama
täna tõestasin järjekordselt et tühja kõhuga on väga loll poodi minna, ostsin omale liiga palju liiga ebatervislikke asju, mida momendil vaatan õudusega. aga ilmselt homme kuluvad ära, kui kõht jälle tühi on. surnud ring
tegin ka mõningaid otsuseid, vähemalt enda arust. midagi muidugi päriselt ära ei otsustanud, aga teesklen vähemalt. avastasin, et mul on üks õlekõrs veel jäänud järgmiseks aastaks. võibolla ei lähegi seda paska õppima, mille ma TEIST korda valisin. kui loll saab üks inimene olla? väga
otsustasin et ma olen mõningate asjade jaoks veel liiga noor, mis tegi mu enesetunde natukene paremaks. mitte märkimisväärselt, aga pani mõned asjad perspektiivi.
avastasin, et mulle täitsa meeldib 6.45 hommikuti ärgata, eeldusel, et ma eelneval õhtul hiljemalt 23 magama olen läinud.
ajasin omale just kokat peal, natukene kurb.. valge särk oli seljas. no nüüd igatahes enam ei ole.. ei valge ega seljas.
olen vahepeal igasugu põnevaid unenägusid näinud. või ma eeldan et olen, kuna ma tean, et ma olen, aga mingisugust mälestust mul neist küll ei ole. lihtsalt hommikul ärkan üles ja mõtlen, et ohh see oli lahe, vaataks veel natukene. üks hommik oligi nii, et ma panin oma äratusi järjest kinni, kuna uni oli veel pooleli ja ma tahtsin näha mis lõpuks saab. kurat, aga ei mäleta.
natukene kurb on siit isegi ära minna. see on ikka hea koht, alles nüüd mõistan. jube tore tunne on, kui mind väärtustatakse. ilmselt tulen kunagi tagasi aga nüüd on aeg puhkuseks. tõeliseks puhkuseks. selliseks kus saab asju teha ka. olen siin nüüd nii palju mitte-midagi teinud, et endal ka hakkab juba jube.
just praegu sain teada, miks käekarvad ei kasva nii pikaks kui juuksekarvad. iga päev õpib uusi asju. oskan ka meestel habet ilusti ajada ja igast põnevaid taimetoitlaste sööke teha, mis ei olegi nii halvad kui ma algul arvasin, üks salakomponent on, mis teeb igast toidust hea toidu - sool. välja arvatud magustoidud muidugi.. olete kunagi kohvi sisse soola pannud? tead siis, millest ma räägin.
olen natukene väsinud ja võibolla kõik mis ma kirjutan ei ole loogiline ega põnev ega huvitav. aga ma pakun, et sa loed ikkagi. seega poogen kõigest ja lähme magama
Saturday, April 23, 2011
24 tundi läbi
... 312 veel jäänud
olen cheltenhamis momendil, oma "kolmanda" kliendi juures. eile jõudsin, umbes-täpselt 25 tundi tagasi. ma ei jõua ära oodata kui ma siit juba minema saan. bank holiday'd on ainsad asjad, mis mind siin kinni hoiavad, neid on 4 selle 2 nädala sees. hea mulle, kuna see tähendab pooleteisekordset päevatasu.
ootan 6. maid, mu viimane päev siin ja loodetavasti ka päev, kui me otiga nädalavahetuseks cornwalli lähme. polegi sellist trippi siin riigis varem ette võtnud, aga usun et saab lahe olema. me lähme maailma lõppu. päriselt ka, selline nimi on.
viimased kolm kuud on ikka üsna piin olnud, ole hooldaja, majahoidja ja kokk samal ajal. eile tegin makarone spinati ja röstitud päevalilleseemnetega. naljakas, ma polnud kunagi varem spinatit söönud. loodan, et naine kokkab täna ise, tal aega ju küll. mina olen see, kes siin kõik ära teeb.
loen siin vahepeal raamatut, kui liiga igav hakkab. muidu hakkasin sg1-e maratoniga jälle pihta, siin lihtsalt pole muud teha, tõmmata ka midagi ei saa, neil on limiit peal. masendav. väljas on nagu sitaks ilus ilm, üle 20 kraadi ja lihtsalt... hämmastav. või noh, selles pole midagi hämmastavat, aga ma ei saa sinna lihtsalt minna eriti. nad on eilsest saadik kuniks esmaspäevani kodus, teisipäeval LOODETAVASTI lähevad tööle, reedel jälle püha, mingi kuninglik pulm. igal pool on plakatid, et suur street-party toimub. ja kuuldavasti leiavad need igas linnas aset. mina saan see-eest toas passida ja oodata kuni keegi tahab et ma neile teed teeksin. jee.
ei teagi mida rohkem kirjutada. igavlen edasi. 311 tundi veel...
olen cheltenhamis momendil, oma "kolmanda" kliendi juures. eile jõudsin, umbes-täpselt 25 tundi tagasi. ma ei jõua ära oodata kui ma siit juba minema saan. bank holiday'd on ainsad asjad, mis mind siin kinni hoiavad, neid on 4 selle 2 nädala sees. hea mulle, kuna see tähendab pooleteisekordset päevatasu.
ootan 6. maid, mu viimane päev siin ja loodetavasti ka päev, kui me otiga nädalavahetuseks cornwalli lähme. polegi sellist trippi siin riigis varem ette võtnud, aga usun et saab lahe olema. me lähme maailma lõppu. päriselt ka, selline nimi on.
viimased kolm kuud on ikka üsna piin olnud, ole hooldaja, majahoidja ja kokk samal ajal. eile tegin makarone spinati ja röstitud päevalilleseemnetega. naljakas, ma polnud kunagi varem spinatit söönud. loodan, et naine kokkab täna ise, tal aega ju küll. mina olen see, kes siin kõik ära teeb.
loen siin vahepeal raamatut, kui liiga igav hakkab. muidu hakkasin sg1-e maratoniga jälle pihta, siin lihtsalt pole muud teha, tõmmata ka midagi ei saa, neil on limiit peal. masendav. väljas on nagu sitaks ilus ilm, üle 20 kraadi ja lihtsalt... hämmastav. või noh, selles pole midagi hämmastavat, aga ma ei saa sinna lihtsalt minna eriti. nad on eilsest saadik kuniks esmaspäevani kodus, teisipäeval LOODETAVASTI lähevad tööle, reedel jälle püha, mingi kuninglik pulm. igal pool on plakatid, et suur street-party toimub. ja kuuldavasti leiavad need igas linnas aset. mina saan see-eest toas passida ja oodata kuni keegi tahab et ma neile teed teeksin. jee.
ei teagi mida rohkem kirjutada. igavlen edasi. 311 tundi veel...
Friday, April 15, 2011
spinatid ja brokkolid
tahtsin natukene oma tööst rääkida - viimasel ajal olen aru saanud, et see on mind mõjutama hakanud ja mitte hästi. nagu enamus teist teavad, töötan ma hooldajana inimestele, kellel on seljaroovigastused. protsess näeb nii välja, et inimene valib teatud arvu profiilide seast ühe hooldaja välja ja see läheb tema juurde elama mingiks ajaks, nädal, kaks või isegi kolm. alustasin tööd 25. jaanuril 2011 ja siiamaani on mul kolm klienti olnud.
kolm sellepärast, et ma ei suutnud rohkem uute inimeste juurde enam minna. esimene koht (esimesel korral) oli üsna tore, kuigi füüsiliselt väga väsitav. inimene ei suuda ise midagi teha, heal juhul küünarnukkideni saab käsi liigutada ja see on kõik. kujuta nüüd ette, mina pean olema selle inimese käed ja jalad. tol korral oli hea asi see, et me saime sõpradest. hilisemal vaatlusel see enam nii toreda aspektina ei tundunud.
olin oma esimese palgatšekiga ka üsna rahul ja läksin veebruaris suure hurraaga londonisse oma teise kliendi juurde. see oli sõna otseses mõttes õudusunenägu. iga asi pidi olema oma koha peal, kasse pidi päevas viis korda toitma kindlatel aegadel ja kindla kogusega. iga päeva jaoks oli eraldi rutiin, asjad mis pidid täpselt õigesti tehtud saama. söök pidi kõik olema ise valmistatud ja mitte mingil juhul ei tohtinud seda talle ette panna, kui ma ise maitsnud ei olnud, kas see on perfektne. nii palju kui ma ka ei üritanud, mitte miski mis ma tegin ei olnud "õige". kolm päeva ja väga palju närvivalu võttis aega, enne kui ma sain aru, et asi ei olnud minus. aga jummel, milline löök see mu eneseuhkusele oli. pole ime, et silver mind tuimaks inglaseks kutsub.
kolmas klient oli alles mitu nädalat pärast teist (kust ma tulin varem ära, lihtsalt kuna närvid ei pidanud sellele mõnitamisele ja halvustamisele vastu enam), kuna ma lihtsalt kartsin jälle vastu näppe saamist. kolmas klient oli mu kodule kõige lähemal ja üldkokkuvõttes väga talutav koht. kõik oli väga viisakas, sõbralik ja professionaalne. ei mingit sõbrustamist nagu esimesega, ei mingit piinlemist nagu teisega. ainuke probleem mis oli, oli igavus. seal olles otsustasin ma, et võtan aja maha ja tulen koju, seega ostsin üsna impromptu piletid ära ja lendasin 22. märtsil koju. see mõte kojuminekust hoidis mu mõistuse koos.
te ei kujuta ette, kui jube see töö tegelikult olla võib. isegi kui algul tundub, et pole ju hullu, lihtsalt teed kõik, mis vaja ja kõik, aga momendil olen ma jälle kagu-rannikul oma esimese kliendi juures ja seekord ma sain aru, kui alandav see töö tegelikult on. kui sitasti ma end tunnen ja kui väga ma siit minema tahan. mõni päev tagasi veel oli mul plaan siia maikuus uuesti tulla, aga üleeile võtsin kontoriga ühendust ja ütlesin neile, et oli tore aga ei enam.
asi, mis mind selle töö juures tõmbas oli raha ja võimalus proovida midagi sellist, mida ma kunagi proovinud ei olnud. nüüd on see siis ära proovitud ja tõesti, ei soovita seda tööd küll kellelegi - see tapab su selja ära, tapad ju mõistuse ära ja on üleüldse jubedalt kurnav. kõige rohkem just see tegevusetus, mis enamus ajast on. sa küll istud oma toas ja vahid tundide kaupa filme, aga sa ei saa mitte midagi teha, kuna koguaeg peab valves olema.
raha - palk oli minu kui idaeuroopast tulnud noore jaoks ikka päris kopsakas, aga asi lihtsalt ei ole seda väärt. annan ära oma väärikust mingite naelte eest, no tõesti. kuigi, olude sunnil olen momendil siin ja siis teen veel ühe 2-nädalase otsa, aga ainult sellepärast, et ma sügisel üürimaksmisega jänni ei jääks. see on momendil minu jaoks kõige tähtsam.
vot, saite nüüd natukene rohkem minu töö kohta teada. kolme nädala pärast selleks kellaajaks on mul kõik läbi ja saan kergendatult hingata. seda tööd ma oma elus küll kunagi enam teha ei taha.
kolm sellepärast, et ma ei suutnud rohkem uute inimeste juurde enam minna. esimene koht (esimesel korral) oli üsna tore, kuigi füüsiliselt väga väsitav. inimene ei suuda ise midagi teha, heal juhul küünarnukkideni saab käsi liigutada ja see on kõik. kujuta nüüd ette, mina pean olema selle inimese käed ja jalad. tol korral oli hea asi see, et me saime sõpradest. hilisemal vaatlusel see enam nii toreda aspektina ei tundunud.
olin oma esimese palgatšekiga ka üsna rahul ja läksin veebruaris suure hurraaga londonisse oma teise kliendi juurde. see oli sõna otseses mõttes õudusunenägu. iga asi pidi olema oma koha peal, kasse pidi päevas viis korda toitma kindlatel aegadel ja kindla kogusega. iga päeva jaoks oli eraldi rutiin, asjad mis pidid täpselt õigesti tehtud saama. söök pidi kõik olema ise valmistatud ja mitte mingil juhul ei tohtinud seda talle ette panna, kui ma ise maitsnud ei olnud, kas see on perfektne. nii palju kui ma ka ei üritanud, mitte miski mis ma tegin ei olnud "õige". kolm päeva ja väga palju närvivalu võttis aega, enne kui ma sain aru, et asi ei olnud minus. aga jummel, milline löök see mu eneseuhkusele oli. pole ime, et silver mind tuimaks inglaseks kutsub.
kolmas klient oli alles mitu nädalat pärast teist (kust ma tulin varem ära, lihtsalt kuna närvid ei pidanud sellele mõnitamisele ja halvustamisele vastu enam), kuna ma lihtsalt kartsin jälle vastu näppe saamist. kolmas klient oli mu kodule kõige lähemal ja üldkokkuvõttes väga talutav koht. kõik oli väga viisakas, sõbralik ja professionaalne. ei mingit sõbrustamist nagu esimesega, ei mingit piinlemist nagu teisega. ainuke probleem mis oli, oli igavus. seal olles otsustasin ma, et võtan aja maha ja tulen koju, seega ostsin üsna impromptu piletid ära ja lendasin 22. märtsil koju. see mõte kojuminekust hoidis mu mõistuse koos.
te ei kujuta ette, kui jube see töö tegelikult olla võib. isegi kui algul tundub, et pole ju hullu, lihtsalt teed kõik, mis vaja ja kõik, aga momendil olen ma jälle kagu-rannikul oma esimese kliendi juures ja seekord ma sain aru, kui alandav see töö tegelikult on. kui sitasti ma end tunnen ja kui väga ma siit minema tahan. mõni päev tagasi veel oli mul plaan siia maikuus uuesti tulla, aga üleeile võtsin kontoriga ühendust ja ütlesin neile, et oli tore aga ei enam.
asi, mis mind selle töö juures tõmbas oli raha ja võimalus proovida midagi sellist, mida ma kunagi proovinud ei olnud. nüüd on see siis ära proovitud ja tõesti, ei soovita seda tööd küll kellelegi - see tapab su selja ära, tapad ju mõistuse ära ja on üleüldse jubedalt kurnav. kõige rohkem just see tegevusetus, mis enamus ajast on. sa küll istud oma toas ja vahid tundide kaupa filme, aga sa ei saa mitte midagi teha, kuna koguaeg peab valves olema.
raha - palk oli minu kui idaeuroopast tulnud noore jaoks ikka päris kopsakas, aga asi lihtsalt ei ole seda väärt. annan ära oma väärikust mingite naelte eest, no tõesti. kuigi, olude sunnil olen momendil siin ja siis teen veel ühe 2-nädalase otsa, aga ainult sellepärast, et ma sügisel üürimaksmisega jänni ei jääks. see on momendil minu jaoks kõige tähtsam.
vot, saite nüüd natukene rohkem minu töö kohta teada. kolme nädala pärast selleks kellaajaks on mul kõik läbi ja saan kergendatult hingata. seda tööd ma oma elus küll kunagi enam teha ei taha.
Saturday, March 26, 2011
OTSIN RIKKAID INIMESI!
nädal aega tagasiminekuni ja üldse ei oota. kuigi samas nagu ootan. ilmselt ootan seda, et seal kõik tehtud juba saaks ja siis saaks tagasi, et siis jälle ära minna. olen juba sedamoodi imelik natukene. sain eile teada, et mind on teise ülikooli ka vastu võetud. uskumatu, ma olin üsna kindel, et nad ei taha mind üldse tegelikult. kae siis nalja
lõikasin juukseid muidu, olen nüüd nagu ühe teatud kohviku nimeline naine, jaa, enda arust vähemalt. elan ikka oma illusioone täis maailmas kus fiktsioon seguneb reaalsusega. tegin siin juba plaane isegi, kuigi ma teen neid tihti tegelikult, aga enamus neist ei kuku välja päris nii nagu loodan. tulen tagasi nii, et ei tunne mind äragi, ha.
aga jah, otsin rikkaid inimesi ka. olgu nad siis püsivalt rikkad või ajutiselt. tegelikult võiks neil näiteks juulis-augustis natukene rohkem raha olla, et siis üks änksa autoreis põhja-norrasse ette võtta. enamvähem nagu kaks inimest on juba olemas, üks neist olen mina. oleks kahte veel vaja... kellel on raha ja kes on niisama ägedad ja kes tahavad väiksele sõidule minna. mitte midagi plaanitud ei ole, raha ei tea palju läheb (kuigi 10 tonni, ikka veel kroonides, kõlas üsna piisavalt) ja mitte miski pole kindel, aga sellest hoolimata olge ägedad ja teeme ära!
ja kui ei taha sinna minna, siis ma tõmban ameerikasse kuuks ajaks ja sõidan seal üksinda ringi. sest noh, kui põhja-norrasse minna ei saa, siis mul pole üldse mõtet kedagi kaugemale kutsudagi. aga kallid, mõelge selle peale, pange eurokene või kaks kõrvale ja naudime noorust. kuniks seda meil veel on... selg on juba veits valutama hakanud ja kondid nagisevad ja pole veel number 3-gi vanuse ees. jube
ja nii ongi, nädalakese pärast lähen tagasi, või olen tagasi tegelt juba ja siis peab jälle tööle minema, jei. õnneks see on ajutine ja siis saab mu lõbus elukene läbi ka ning võin selle eesti lõbusa elukese vastu vahetada. misiganes.
aa ja juunis kunagi tahaks šotimaale minna mõneks päevaks reisile, sinna võiks ka keegi kaasa tulla. jube igav on ikka üksi käia ringi, olen seda jaanuarist alates nii palju teinud, et ei viitsi enam. tahaks nagu suhelda, üsna ükskõik juba kellega, lihtsalt tahaks naerda ja seltskonda nautida. olge natukene seiklushimulised ja tulge minuga vähemalt sinnagi. eks musid?
aga praeguseks head ööd, kell on juba 1 ja see on new-me jaoks juba liiga hilja, oleks mingi 2 tundi tagasi juba pidanud voodis põõnama.
Saturday, February 19, 2011
Lood elust enesest
Run fast for your mother, run fast for your father
Run for your children, for your sisters and brothers
Leave all your love and your longing behind
You can't carry it with you if you want to survive
The dog days are over...
Olen nüüd kuu aega uue tööposti peal olnud. Täna jõudsin just oma teise kliendi juurest tagasi. Ütleks, et mu elu jubedamad 9 päeva. Täielik brain-rape. Pole sellist pedanti veel varem kohanud. Ma tunnistan, et ma olin suht närvivapustuse ääre peal juba vahepeal. Esmaspäeval helistasin kontorisse, et mind välja vahetatakse, aga alles eile tuli keegi ja täna sain minema. Tunnen uuele tüdrukule kaasa, ta tuli otse treeningult. Vaesekene...
Nüüd mulle anti peaaegu 2 nädalat puhkust ja siis olen nädalakese tööl ja pärast seda loodan oma esimese kliendi juurde tagasi saada.
Momendil tsillin kodus, oma toas, oma laua taga ja varsti lähen magama oma voodisse. Hommikul ei pea kell 9 üles ärkama, ei pea suppi tegema (aga teen ikka, hihi), ei pea kellegi käskude järgi jooksma, ei pea iga kahe sekundi jätel käsi pesema (mis on valusad ja paistes muide, sest ma unustasin kätekreemi koju), ei pea pähe saama iga väikse asja eest ja ei pea pead valutama.
Selle asemel teen ma homme niimoodi suppi nagu ma ise tahan, kokkan nagu ma ise tahan ja kellele ma ise tahan ja joon sõbraga veini. Järgmine nädal lähen ilmselt Liverpooli ja tunnen rõõmu selle üle, et mul on vabadust teha kõike, mida ma tahan.
Kes ei saa päris täpselt aru, millest ma räägin, siis ma olen alates jaanuari keskelt ametlikult tööl sellise agentuuri juures, kes pakub hooldaja teenuseid. Ma läbisin eelmine kuu koolituse ja olen nüüd peaaegu kuu aega tööl olnud selgroovigastusega inimeste juures.
Veel seda, et kolisin pärast koolitust eelmisest kohast ära. Elan arvutipoe kohal koos oma kolleegidega. Üüri siin maksma ei pea, kuna ma olen lahe ja niikuinii siin eriti ei ela. Aga põhiliselt kuna ma olen lahe. Ja see on fakt. Vaata mida kõike annab saavutada, kui ainult tahtmist on.
Enamus teist ilmselt mõtles, et ma ei saa siin hakkama. Et ma tulen kaks kuud pärast minekut tagasi, kuna mul saab raha otsa tolleks ajaks. Aga milleks Eestisse tagasi tulla, kui seal tööd ei ole ja elu on sama kallis kui siin. Milleks vireleda?
Näeme suvel, lapsed.
Run for your children, for your sisters and brothers
Leave all your love and your longing behind
You can't carry it with you if you want to survive
The dog days are over...
Olen nüüd kuu aega uue tööposti peal olnud. Täna jõudsin just oma teise kliendi juurest tagasi. Ütleks, et mu elu jubedamad 9 päeva. Täielik brain-rape. Pole sellist pedanti veel varem kohanud. Ma tunnistan, et ma olin suht närvivapustuse ääre peal juba vahepeal. Esmaspäeval helistasin kontorisse, et mind välja vahetatakse, aga alles eile tuli keegi ja täna sain minema. Tunnen uuele tüdrukule kaasa, ta tuli otse treeningult. Vaesekene...
Nüüd mulle anti peaaegu 2 nädalat puhkust ja siis olen nädalakese tööl ja pärast seda loodan oma esimese kliendi juurde tagasi saada.
Momendil tsillin kodus, oma toas, oma laua taga ja varsti lähen magama oma voodisse. Hommikul ei pea kell 9 üles ärkama, ei pea suppi tegema (aga teen ikka, hihi), ei pea kellegi käskude järgi jooksma, ei pea iga kahe sekundi jätel käsi pesema (mis on valusad ja paistes muide, sest ma unustasin kätekreemi koju), ei pea pähe saama iga väikse asja eest ja ei pea pead valutama.
Selle asemel teen ma homme niimoodi suppi nagu ma ise tahan, kokkan nagu ma ise tahan ja kellele ma ise tahan ja joon sõbraga veini. Järgmine nädal lähen ilmselt Liverpooli ja tunnen rõõmu selle üle, et mul on vabadust teha kõike, mida ma tahan.
Kes ei saa päris täpselt aru, millest ma räägin, siis ma olen alates jaanuari keskelt ametlikult tööl sellise agentuuri juures, kes pakub hooldaja teenuseid. Ma läbisin eelmine kuu koolituse ja olen nüüd peaaegu kuu aega tööl olnud selgroovigastusega inimeste juures.
Veel seda, et kolisin pärast koolitust eelmisest kohast ära. Elan arvutipoe kohal koos oma kolleegidega. Üüri siin maksma ei pea, kuna ma olen lahe ja niikuinii siin eriti ei ela. Aga põhiliselt kuna ma olen lahe. Ja see on fakt. Vaata mida kõike annab saavutada, kui ainult tahtmist on.
Enamus teist ilmselt mõtles, et ma ei saa siin hakkama. Et ma tulen kaks kuud pärast minekut tagasi, kuna mul saab raha otsa tolleks ajaks. Aga milleks Eestisse tagasi tulla, kui seal tööd ei ole ja elu on sama kallis kui siin. Milleks vireleda?
Näeme suvel, lapsed.
Friday, January 21, 2011
lühikokkuvõte
jaanuari kuu kahekümne esimene päev aastal kaks tuhat üksteist
1) käi tööintervjuul | check
2) mine koolitusele | check
3) saa koolitatud | check
4) paki asjad | peaaegu check
5) koli siit minema | homme
6) alusta järgmine nädal uue tööga | ootan põnevusega!
1) käi tööintervjuul | check
2) mine koolitusele | check
3) saa koolitatud | check
4) paki asjad | peaaegu check
5) koli siit minema | homme
6) alusta järgmine nädal uue tööga | ootan põnevusega!
Wednesday, January 5, 2011
today like any other day
Kolmas katse kirjutada postitust.
Kuues päev tagasi Inglismaal.
Kolmas päev tööl.
Pole jõudnud end vana-aasta õhtust saadik veel välja puhata. Ilutulestik oli kerge pettumus, Tartus on paremat näinud. Paar lonksu Astit tekiila peale ja siis pubisse nimega O'Neill. Tutvusin kolme eestlasega, kellega siis ülejäänud õhtu veedetud sai. Kell 10 hommikul jõudsime Otiga koju. Üks parimaid õhtuid, võiks mainida. Pohmakas oli ka üks top 10 sees.
Reedel lähen Londonisse jälle, tööintervjuule seekord. Ei hakka midagi täpsemalt rääkima, tahan enne selgusele jõuda palju nad maksavad ja kas ma saaksin sellega üldse hakkama. Oleksin teine Kertu siis, kergete erinevustega.
Pühapäeval lähen kõigi ootuste-lootuste kohaselt Šotimaale, vaataks Perthi ja Invernessi ja Dundee'sse. Ilmselt Aberdeeni ka.
Väljas on keskmiselt 1-5 kraadi sooja, lund ei ole, vihma sajab natukene iga päev. Jaanuar, kõige masendavam kuu. Lõbustan end päevaste Whose Line'idega, kerge Cityville'iga ja fikkidega. Vabal ajal käin tööl ja parandan ikka arvuteid. Üks päev paistis päike isegi. Aga muidu on selline rutiin jälle enamvähem paigas.
Jälle on see, et tahaks minema. Näen mõnda pilti või videot ja mõtlen, et 'oh seal oleks lahe olla'. Veider on see, et praegu, täpselt praegusel momendil oleks mul võimalik ükskõik kuhu minna ja seal jalad alla saada. Kõik on jälle inimeste taga kinni, nagu alati. Eestist ära minnes oli see, et ma sidusin enamus otsad kokku ja lasin jalga, aga nüüd ma peaksin seda siin uuesti tegema. Ja ükskõik kuhu ma läheksin, peaksin lõpuks seal ka. Olgu, ma ilmselt midagi väga dramaatilist ette ei võta, aga järgmisest sügisest oleks hea, kui ma elaksin Šotimaal. Kui kõik läheb hästi ja mind tahetakse sinna.
Tahaksin jälle ratsutada ja tunda neid hetki, kui miski muu ei ole oluline kui ainult mina, hobune ja tühi põld. Nii palju siis tänaõhtusest unistusest.
A ja palju õnne Maria, vast saaks siis kunagi näiteks Weston-Super-Mare'is kokku kui sul ja mul aega on ;)
Kuues päev tagasi Inglismaal.
Kolmas päev tööl.
Pole jõudnud end vana-aasta õhtust saadik veel välja puhata. Ilutulestik oli kerge pettumus, Tartus on paremat näinud. Paar lonksu Astit tekiila peale ja siis pubisse nimega O'Neill. Tutvusin kolme eestlasega, kellega siis ülejäänud õhtu veedetud sai. Kell 10 hommikul jõudsime Otiga koju. Üks parimaid õhtuid, võiks mainida. Pohmakas oli ka üks top 10 sees.
Reedel lähen Londonisse jälle, tööintervjuule seekord. Ei hakka midagi täpsemalt rääkima, tahan enne selgusele jõuda palju nad maksavad ja kas ma saaksin sellega üldse hakkama. Oleksin teine Kertu siis, kergete erinevustega.
Pühapäeval lähen kõigi ootuste-lootuste kohaselt Šotimaale, vaataks Perthi ja Invernessi ja Dundee'sse. Ilmselt Aberdeeni ka.
Väljas on keskmiselt 1-5 kraadi sooja, lund ei ole, vihma sajab natukene iga päev. Jaanuar, kõige masendavam kuu. Lõbustan end päevaste Whose Line'idega, kerge Cityville'iga ja fikkidega. Vabal ajal käin tööl ja parandan ikka arvuteid. Üks päev paistis päike isegi. Aga muidu on selline rutiin jälle enamvähem paigas.
Jälle on see, et tahaks minema. Näen mõnda pilti või videot ja mõtlen, et 'oh seal oleks lahe olla'. Veider on see, et praegu, täpselt praegusel momendil oleks mul võimalik ükskõik kuhu minna ja seal jalad alla saada. Kõik on jälle inimeste taga kinni, nagu alati. Eestist ära minnes oli see, et ma sidusin enamus otsad kokku ja lasin jalga, aga nüüd ma peaksin seda siin uuesti tegema. Ja ükskõik kuhu ma läheksin, peaksin lõpuks seal ka. Olgu, ma ilmselt midagi väga dramaatilist ette ei võta, aga järgmisest sügisest oleks hea, kui ma elaksin Šotimaal. Kui kõik läheb hästi ja mind tahetakse sinna.
Tahaksin jälle ratsutada ja tunda neid hetki, kui miski muu ei ole oluline kui ainult mina, hobune ja tühi põld. Nii palju siis tänaõhtusest unistusest.
A ja palju õnne Maria, vast saaks siis kunagi näiteks Weston-Super-Mare'is kokku kui sul ja mul aega on ;)
Friday, December 31, 2010
My yesterday
Oi ma olen nii tülpinud praegu. Kell on momendil 01.15 inglise aja järgi ja ma istun National Expressi bussis ning olen teel Birminghami suunas. Lõpuks võtsin oma arvuti välja, et hakata lugema neid fikke, mille ma endale enne peatükkide kaupa lahti olin teinud ja mis juhtus? No arvakse mis juhtus. Enamvähem jah. Panin käima ja siis welcome screeni peal lihtsalt suri ära, mis muidugi tähendas, et ma pidin ta julmalt kinni panema ja siis oli kõik mu kallis töö kadunud ja kuna siin netti ei ole, siis ei ole ka mingeid fikke. Aga noh, ma võin siis sama hästi oma telefonist Potteri 7ndat osa edasi lugeda, olen seda niigi juba terve päeva teinud ja peaaegu juba veerandi peal. Pole just suurem asi saavutus, aga arvestades et ma tegin seda ainult siis, kui ma sõitsin, polegi väga paha. Vähemalt lend läks kiiresti.
Siiamaani on mu päev jube toredasti läinud. Jah, loe seda nii, nagu mina seda ütleksin, ja ma ütlen enamus asju oma elus sarkastiliselt. Algas üsna toredasti, koer tuli mulle kaissu ja magasin mingi 10ni. Siis mingi aeg kadus ta ära ja kui ta jälle tuli, siis ta kõndis käppadega mu pea peal ja pärast seda oli uni üsna läinud. Teades et see on mu viimane päev Nõos umbes poole aasta jooksul, muutus mu tuju üsna kiiresti üsna melanhoolseks. Kuigi positiivne oli see, et päike paistis. Igatahes, pakkisin lõplikult oma kohvri ära, mis oli seekord pooltühi, kuna ma pean mingil moel ju kõik asjad lõpuks Birminghamist koju tagasi ka vedama. Mängisin veel koeraga ja loomulikult veetsin teatud aja, et kõik (mul praegu käsil oleva) fiki chapterid lahti võtta. Olin jube kaval enda arust. Mõtlesin, et 'oh, jumala hea ju inglismaal bussi peal lugeda, seal niikuinii sittagi teha ei ole' - jaa, tubli Teele.
Kella 3 paiku sai kallistatud ja tuba üle vaadatud ja passi olemasolu kontrollitud ja kallistatud ja siis oligi minek. Isa viis mu Tartusse, kus tulid ka Silver ja Assu hüvasti jätma ja saigi istutud Trt-Tln täistunnika peal ja mu 13 tunnine rännak võis alata. Algus oli üsna lootustandev, bussis oli wifi ja sain üksinda istuda ja kerge nuff-nuff ja selline lõbus oli. Siis lennujaamas jälle võta vöö ära, võta saapad ära, looda, et keegi su kohvrit läbi ei otsi, istu terminalis, oota poolteist tundi ja siis oota veel lennukis 20 minutit, enne kui me õhku saime tõusta. Lend hilines väljumisega, pani mu mõtlema, miks kuradi pärast ma ema kuulasin ja otsustasin 'igaks juhuks' varem lennujaama minna. Rahu, varsti on see nõme päev läbi.
Lennukis, nagu juba mainisin, lugesin Potterit ja jõin kohvi. Hakkas üsna halb, võtsin 2 valuvaigistit ja olin äge edasi.
Ja oh seda rõõmu jõuda jälle Inglismaale. Esimene kord oli see eriline, nii siis kui ma esimest korda külla tulin, kui ka siis, kui ma esimest korda siia elama tulin. Seekord aga tundsin kuidas üldse ei taha. Küllap ma saan sellest järgmise paari päeva jooksul üle, aga praegu tahaks küll endale peksa anda. Muideks, olen oma väikse jutukesega jõudnud juba Lutoni lennujaama. Laetuled pandi põlema ja mu silmad said aia. Mingi hindulaadne räägib kaks pinki tagapool oma hindujuttu. Närvi ajab. Nagu kõik vist praegu. Sest mu päeva parim osa on veel ees, milleni ma jõudnud pole.
Stanstedis olles ei olnud midagi põnevat, ainult passisin poolteist tundi, jalutasin ringi, pissisin, passisin ja ostsin Red Bulli, mis kahjuks, nagu arvatagi oli, ei andnud mulle tiibasid (tiibi? tiivi? tiibu?). Mida iganes. Mu buss pidi väljuma august, mille number oli 16, mu suureks üllatuseks oli järjekord kuhugi 20nda posti juurde. Mida fakki, mõtlesin ma. Pardon the language. Polnud kindel, kas ma üldse saan peale. Tagantjärgi mõeldes poleks midagi katki olnud kui ma oleksin pool tundi hiljem minema bussiga läinud. Sain ikka peale, aga selline tunne oli küll nagu sõidaks Nõost Tartusse kella 2 ajal reedesel päeval, ehk siis kui terve buss rahvast täis on. Sest et oli, ma jagasin oma kallist tooli mingi mehega, kelle jalg vastu minu oma koguaeg läks, närvi ajas. Aga õnneks, kuna ma olen nii äge inimene ja kuna mul paremat teha ei olnud, lugesin ma jälle Potterit ja irvitasin vahepeal omaette. Üsnagi kiiresti sai sõit läbi, või noh, tunnikene lendab kiiresti, kui sul lõbus on, ja ma leidsingi end Londonist. Täpsemini kohast nimega Golders Green. What A Shithole, I must say. Bussipeatused olid kõik väljas, eraldi hoonet ei olnud, või noh oli, aga see oli metroojaam ja seal olla ei saanud. Olles just sooja bussi pealt tulnud, oli õues eriti külm. Kõik kohad olid kinni, sest no kammoon, kell oli siis 12 öösel.. või hommikul, kuidas võtta. Ja no mis mul siis muud üle jäi kui õige koht üles otsida ja oodata. Ja oodata ja oodata ja oodata. Sest et mul oli ikkagi vaja 50 minutit oodata, et bussi peale saada. 50 toredat maagilist minutit. Mul on neist samadest lauludest juba nii kopp ees. Kahju et ma nii laisk olin ja ei viitsinud omale uut muusikat peale panna. Telefonist ma ometi ei kuulanud, mis siis kui aku oleks tühjaks saanud ja ma ei oleks saanud oma Potterit lugeda. Traagiline. Muidugi kindlust andev oli terve see aeg seal passida ja mõelda, kas ma olen üldse õiges kohas, ainukene idioot seal, nagu ma olin. Lõpuks tuli mingi mees ka, kes nägi välja nagu ta tahaks sama bussi peale minna ja siis läks bussipeatuse taha kusema. Pärast seda ta mulle enam eriti ei sümpatiseerinud. Algul tundus nagu kaaskannataja, aga kui ta oma põie oli ära tühjendanud ja mina mitte, kuna WC pandi kell 19 kinni, siis tuli kerge trots peale.
seega kell 1 tuli lõpuks buss ning jah, ma olin õige koha peal, sest et miks ma ei oleks pidanud olema, ma ju oskan ometigi piletit lugeda ja silti lugeda ja kokku panna, et kuna need tähed on samad ja need numbrid on samad, siis loogiliselt käivad nad mingi hetk käsikäes ja ma olen saabunud õigesse sihtkohta. Tihti ma kahtlen endas, aga enamasti on need mingid teised jobud, kes pange panevad. Jah just, tihti, mitte alati. Vaevalt et mul meelest läheb see kord, kui ma meid valesse lennujaama lennutasin, oli see alles öö. Siiski, enamus inimesed on idioodid, pole midagi parata, kui loodus nad selliseks on loonud. Seega siin ma siis olen, jälle sõidame, Luton on seljataga, kell on 01.48 ja ma aevastasin just 6 korda järjest. Vähem kui tunni aja pärast peaks olema Coventry's ja siis 03.20 peaksin jõudma Birminghami. Bussi kohta veel nii palju, et olgu neil uhked nahkistmed ja ruumi kaks korda rohkem kui Eesti bussides ja kätt vastu klaasi hoides ei tunne, kuidas külm õhk sulle naha vahele vuhiseb (jaa, just see samune Tartu-Tallinna buss, ma pidin end vammusesse matma, et mul soe oleks) aga fakk küll, kas siis WC-s ei võiks vesi ka töötada. Ärge nüüd mind valesti mõistke, peldiku vesi töötas kenasti, kraanikauss oli aga see, kus vett ei olnud. Ja üldse, istuda väiksemas ruumis kui 1 ruutmeeter, kus on üsna räpane ja siis ei saa käsi ka veel pesta. Pettunud, Inglismaa, pettunud. Te ei taha teada, kuidas ma lõpuks käed sain ära pestud, te tõesti ei taha.
Tahaks praegu jubedalt seepi, sooja vett ja siis tudile. See on vist mu elu pikim postitus üldse, ma kujutan ette. Loodan, et ma selle ka ära postitan, tihtilugu ma unustan. Või olen laisk, pole kindel emba-kumba. Birminghamis parem oleks kui oleks takso bussijaama ees ja ma saaksin koju ja parem oleks kui Ott mind sisse laseks ja parem oleks, kui vietnamlane seal ei oleks ja oeh... mida kõike veel. Esmaspäeval tagasi tööle, siis hakkan vaikselt uurima ka oma tuleviku kohta ja oleks hea mõte ka uus töö omale otsida. Aga praeguseks kõik, arvan, et aitab ka juba ja mu näpud hakkavad ära väsima, adrenaliin ja Red Bull on ära kasutatud ja nüüd võiks äkki isegi magada.
Head ööd.
Siiamaani on mu päev jube toredasti läinud. Jah, loe seda nii, nagu mina seda ütleksin, ja ma ütlen enamus asju oma elus sarkastiliselt. Algas üsna toredasti, koer tuli mulle kaissu ja magasin mingi 10ni. Siis mingi aeg kadus ta ära ja kui ta jälle tuli, siis ta kõndis käppadega mu pea peal ja pärast seda oli uni üsna läinud. Teades et see on mu viimane päev Nõos umbes poole aasta jooksul, muutus mu tuju üsna kiiresti üsna melanhoolseks. Kuigi positiivne oli see, et päike paistis. Igatahes, pakkisin lõplikult oma kohvri ära, mis oli seekord pooltühi, kuna ma pean mingil moel ju kõik asjad lõpuks Birminghamist koju tagasi ka vedama. Mängisin veel koeraga ja loomulikult veetsin teatud aja, et kõik (mul praegu käsil oleva) fiki chapterid lahti võtta. Olin jube kaval enda arust. Mõtlesin, et 'oh, jumala hea ju inglismaal bussi peal lugeda, seal niikuinii sittagi teha ei ole' - jaa, tubli Teele.
Kella 3 paiku sai kallistatud ja tuba üle vaadatud ja passi olemasolu kontrollitud ja kallistatud ja siis oligi minek. Isa viis mu Tartusse, kus tulid ka Silver ja Assu hüvasti jätma ja saigi istutud Trt-Tln täistunnika peal ja mu 13 tunnine rännak võis alata. Algus oli üsna lootustandev, bussis oli wifi ja sain üksinda istuda ja kerge nuff-nuff ja selline lõbus oli. Siis lennujaamas jälle võta vöö ära, võta saapad ära, looda, et keegi su kohvrit läbi ei otsi, istu terminalis, oota poolteist tundi ja siis oota veel lennukis 20 minutit, enne kui me õhku saime tõusta. Lend hilines väljumisega, pani mu mõtlema, miks kuradi pärast ma ema kuulasin ja otsustasin 'igaks juhuks' varem lennujaama minna. Rahu, varsti on see nõme päev läbi.
Lennukis, nagu juba mainisin, lugesin Potterit ja jõin kohvi. Hakkas üsna halb, võtsin 2 valuvaigistit ja olin äge edasi.
Ja oh seda rõõmu jõuda jälle Inglismaale. Esimene kord oli see eriline, nii siis kui ma esimest korda külla tulin, kui ka siis, kui ma esimest korda siia elama tulin. Seekord aga tundsin kuidas üldse ei taha. Küllap ma saan sellest järgmise paari päeva jooksul üle, aga praegu tahaks küll endale peksa anda. Muideks, olen oma väikse jutukesega jõudnud juba Lutoni lennujaama. Laetuled pandi põlema ja mu silmad said aia. Mingi hindulaadne räägib kaks pinki tagapool oma hindujuttu. Närvi ajab. Nagu kõik vist praegu. Sest mu päeva parim osa on veel ees, milleni ma jõudnud pole.
Stanstedis olles ei olnud midagi põnevat, ainult passisin poolteist tundi, jalutasin ringi, pissisin, passisin ja ostsin Red Bulli, mis kahjuks, nagu arvatagi oli, ei andnud mulle tiibasid (tiibi? tiivi? tiibu?). Mida iganes. Mu buss pidi väljuma august, mille number oli 16, mu suureks üllatuseks oli järjekord kuhugi 20nda posti juurde. Mida fakki, mõtlesin ma. Pardon the language. Polnud kindel, kas ma üldse saan peale. Tagantjärgi mõeldes poleks midagi katki olnud kui ma oleksin pool tundi hiljem minema bussiga läinud. Sain ikka peale, aga selline tunne oli küll nagu sõidaks Nõost Tartusse kella 2 ajal reedesel päeval, ehk siis kui terve buss rahvast täis on. Sest et oli, ma jagasin oma kallist tooli mingi mehega, kelle jalg vastu minu oma koguaeg läks, närvi ajas. Aga õnneks, kuna ma olen nii äge inimene ja kuna mul paremat teha ei olnud, lugesin ma jälle Potterit ja irvitasin vahepeal omaette. Üsnagi kiiresti sai sõit läbi, või noh, tunnikene lendab kiiresti, kui sul lõbus on, ja ma leidsingi end Londonist. Täpsemini kohast nimega Golders Green. What A Shithole, I must say. Bussipeatused olid kõik väljas, eraldi hoonet ei olnud, või noh oli, aga see oli metroojaam ja seal olla ei saanud. Olles just sooja bussi pealt tulnud, oli õues eriti külm. Kõik kohad olid kinni, sest no kammoon, kell oli siis 12 öösel.. või hommikul, kuidas võtta. Ja no mis mul siis muud üle jäi kui õige koht üles otsida ja oodata. Ja oodata ja oodata ja oodata. Sest et mul oli ikkagi vaja 50 minutit oodata, et bussi peale saada. 50 toredat maagilist minutit. Mul on neist samadest lauludest juba nii kopp ees. Kahju et ma nii laisk olin ja ei viitsinud omale uut muusikat peale panna. Telefonist ma ometi ei kuulanud, mis siis kui aku oleks tühjaks saanud ja ma ei oleks saanud oma Potterit lugeda. Traagiline. Muidugi kindlust andev oli terve see aeg seal passida ja mõelda, kas ma olen üldse õiges kohas, ainukene idioot seal, nagu ma olin. Lõpuks tuli mingi mees ka, kes nägi välja nagu ta tahaks sama bussi peale minna ja siis läks bussipeatuse taha kusema. Pärast seda ta mulle enam eriti ei sümpatiseerinud. Algul tundus nagu kaaskannataja, aga kui ta oma põie oli ära tühjendanud ja mina mitte, kuna WC pandi kell 19 kinni, siis tuli kerge trots peale.
seega kell 1 tuli lõpuks buss ning jah, ma olin õige koha peal, sest et miks ma ei oleks pidanud olema, ma ju oskan ometigi piletit lugeda ja silti lugeda ja kokku panna, et kuna need tähed on samad ja need numbrid on samad, siis loogiliselt käivad nad mingi hetk käsikäes ja ma olen saabunud õigesse sihtkohta. Tihti ma kahtlen endas, aga enamasti on need mingid teised jobud, kes pange panevad. Jah just, tihti, mitte alati. Vaevalt et mul meelest läheb see kord, kui ma meid valesse lennujaama lennutasin, oli see alles öö. Siiski, enamus inimesed on idioodid, pole midagi parata, kui loodus nad selliseks on loonud. Seega siin ma siis olen, jälle sõidame, Luton on seljataga, kell on 01.48 ja ma aevastasin just 6 korda järjest. Vähem kui tunni aja pärast peaks olema Coventry's ja siis 03.20 peaksin jõudma Birminghami. Bussi kohta veel nii palju, et olgu neil uhked nahkistmed ja ruumi kaks korda rohkem kui Eesti bussides ja kätt vastu klaasi hoides ei tunne, kuidas külm õhk sulle naha vahele vuhiseb (jaa, just see samune Tartu-Tallinna buss, ma pidin end vammusesse matma, et mul soe oleks) aga fakk küll, kas siis WC-s ei võiks vesi ka töötada. Ärge nüüd mind valesti mõistke, peldiku vesi töötas kenasti, kraanikauss oli aga see, kus vett ei olnud. Ja üldse, istuda väiksemas ruumis kui 1 ruutmeeter, kus on üsna räpane ja siis ei saa käsi ka veel pesta. Pettunud, Inglismaa, pettunud. Te ei taha teada, kuidas ma lõpuks käed sain ära pestud, te tõesti ei taha.
Tahaks praegu jubedalt seepi, sooja vett ja siis tudile. See on vist mu elu pikim postitus üldse, ma kujutan ette. Loodan, et ma selle ka ära postitan, tihtilugu ma unustan. Või olen laisk, pole kindel emba-kumba. Birminghamis parem oleks kui oleks takso bussijaama ees ja ma saaksin koju ja parem oleks kui Ott mind sisse laseks ja parem oleks, kui vietnamlane seal ei oleks ja oeh... mida kõike veel. Esmaspäeval tagasi tööle, siis hakkan vaikselt uurima ka oma tuleviku kohta ja oleks hea mõte ka uus töö omale otsida. Aga praeguseks kõik, arvan, et aitab ka juba ja mu näpud hakkavad ära väsima, adrenaliin ja Red Bull on ära kasutatud ja nüüd võiks äkki isegi magada.
Head ööd.
Sunday, December 12, 2010
complicated
Mõni päev veel jäänud, siis olen kodus. Väsinud olen, viimased 6 päeva järjest tööl olnud. Kerge kartus on, et jään haigeks. Mul siin üks tõbine.
Kõrini nendest kollastest seintest, sinisest vannitoast ja nipiga käivast dušist. Tüdinenud töö jamadest ja ülemuse laiskusest ja sellest, et süüd ei tunnistata. Samas ma pole veel varem tundnud kuskil, et mind võetakse nii hästi vastu. Just need väiksed asjad, et pitsamees teab juba kes ma olen mu hääle järgi ja annab meile allahindlust. Sama võib võileivanaise kohta öelda. Tuttavad näod kõnnivad poest mööda ja lehvitavad. Siin käib see inimsuhtlus kuidagi teisiti. Ei oska kirjeldada, aga nagu... hoolitakse sinust, isegi kui sa oled võõras.
Aga ma ei ole võõras enam. Kerge naeratus tuleb näole. Mul õnnestus millegagi hakkama saada, mida ma alguses isegi ei plaaninud. Mul õnnestus omale koht leida. Kui kunagi vaja on, siis ma tean, kuhu põgeneda. Praegu mulle ei tundu nii, kuna ma elan igapäevarutiinis, aga ükspäev ma vaatan tagasi sellele ajale ja mäletan neid päikeselisi päevi ja nalju ja sõpru... võib vist isegi öelda jah, et mul on sõbrad siin. Neid ei ole palju, aga ega neid Eestiski palju ei ole. Aga mis see on, mis öeldakse, 'it's not the quantity, it's the quality'?
Aga momendil tahan tõesti koju. Nagu... ühes kohas olles tahan kuhugi mujale ja siis sinna jõudes tahan tagasi? Nii palju olen ma õppinud, et selline ma juba olen ja see ilmselt ei muutu. Sellepärast ma tahangi minna kaugele, et ma tunneksin vajadust tagasi tulla. Ma ei tea, kas te saate sellest aru, aga minu jaoks on see täiesti loogiline...
Kõrini nendest kollastest seintest, sinisest vannitoast ja nipiga käivast dušist. Tüdinenud töö jamadest ja ülemuse laiskusest ja sellest, et süüd ei tunnistata. Samas ma pole veel varem tundnud kuskil, et mind võetakse nii hästi vastu. Just need väiksed asjad, et pitsamees teab juba kes ma olen mu hääle järgi ja annab meile allahindlust. Sama võib võileivanaise kohta öelda. Tuttavad näod kõnnivad poest mööda ja lehvitavad. Siin käib see inimsuhtlus kuidagi teisiti. Ei oska kirjeldada, aga nagu... hoolitakse sinust, isegi kui sa oled võõras.
Aga ma ei ole võõras enam. Kerge naeratus tuleb näole. Mul õnnestus millegagi hakkama saada, mida ma alguses isegi ei plaaninud. Mul õnnestus omale koht leida. Kui kunagi vaja on, siis ma tean, kuhu põgeneda. Praegu mulle ei tundu nii, kuna ma elan igapäevarutiinis, aga ükspäev ma vaatan tagasi sellele ajale ja mäletan neid päikeselisi päevi ja nalju ja sõpru... võib vist isegi öelda jah, et mul on sõbrad siin. Neid ei ole palju, aga ega neid Eestiski palju ei ole. Aga mis see on, mis öeldakse, 'it's not the quantity, it's the quality'?
Aga momendil tahan tõesti koju. Nagu... ühes kohas olles tahan kuhugi mujale ja siis sinna jõudes tahan tagasi? Nii palju olen ma õppinud, et selline ma juba olen ja see ilmselt ei muutu. Sellepärast ma tahangi minna kaugele, et ma tunneksin vajadust tagasi tulla. Ma ei tea, kas te saate sellest aru, aga minu jaoks on see täiesti loogiline...
Thursday, December 9, 2010
the clock is ticking
would it really be so bad if I just let go for one night and stop being a prude?
and what the heck did he mean by "do you want him to go?" and "I'm doing it for you". does he know? how can he know!?
and what the heck did he mean by "do you want him to go?" and "I'm doing it for you". does he know? how can he know!?
Sunday, December 5, 2010
aasta siis oli kaks tuhat viis -
- ei tglt, mingi 2007 äkki? igatahes me ei ole enam vastutavad selle eest, mis seal kirjas on, juhuks kui see kedagi solvama peaks. sel juhul tough luck
Saturday, December 4, 2010
my malakai
to say I'm infatuated is a bit wrong. more like in love, or falling in love. slowly and painfully and it's just carving a hole in my heart, because like my fairytales usually end - this one is gonna find itself in hell aswell. pathetic, now that i think about my "love-life" in general. the longest lasting relationship was with a guy twice my age and those were the worst days and nights, i gotta tell you. but this, this has so much potential. well it had, until the devil appeared and took the hope away. sometimes i still feel like there's some left, but then words like baby, gift and marriage pop up and it's all crushed again.
kinda sad to think that all those overly romantic fan fiction stories i read about people being forced to live together and about arranged marriages end with them falling desperately in love and living happily ever after. and then i turn around and see how utterly wrong it all is in real life.
so anyway, enough of my sad prattling. it started snowing tonight, very beautiful. i went for a jog and children were playing in the snow at 2230. people are all complaining how it's so freezing and blah blah. come to estonia and then complain. "oh sorry kids, no school today cause we have a cm of snow and it's just too dangerous to come and attend classes" wussies.
just discovered i have 5 followers. surprising really, didn't even think i had 5 friends left. ha. what a way to fuck up my life! well maybe not fuck up but setting my priorities straight sure lessened the numbers a bit.
time to list the things i miss, again. i seem to be doing that a lot in the last posts. ok. miss the dog, though i got her a really expensive christmas present. for a dog. i'm a sap. miss The Car, my golden beauty. miss The Guy, my Silver love. miss going to the woods in the middle of winter and sitting by a fire while the guys cut down trees. miss the roadtrips to the sea and let's not forget the magnificent Bog. miss late night talks with the Dentist. miss the family, the house, the pork dinner and Rimi's oven potatoes. don't really know why, but they're the best. miss walking to elva from peedu and all the fun we had every time.
it's not so much that i miss the physical things, it's more that i don't really have anybody to talk to. like that, i mean. you know what i mean. and funny how even now i'm still dreaming about going further north to places much more isolated. i mean i'm living in a city with 1 million people and i don't have anyone to talk to. talk about pathetic...
kinda sad to think that all those overly romantic fan fiction stories i read about people being forced to live together and about arranged marriages end with them falling desperately in love and living happily ever after. and then i turn around and see how utterly wrong it all is in real life.
so anyway, enough of my sad prattling. it started snowing tonight, very beautiful. i went for a jog and children were playing in the snow at 2230. people are all complaining how it's so freezing and blah blah. come to estonia and then complain. "oh sorry kids, no school today cause we have a cm of snow and it's just too dangerous to come and attend classes" wussies.
just discovered i have 5 followers. surprising really, didn't even think i had 5 friends left. ha. what a way to fuck up my life! well maybe not fuck up but setting my priorities straight sure lessened the numbers a bit.
time to list the things i miss, again. i seem to be doing that a lot in the last posts. ok. miss the dog, though i got her a really expensive christmas present. for a dog. i'm a sap. miss The Car, my golden beauty. miss The Guy, my Silver love. miss going to the woods in the middle of winter and sitting by a fire while the guys cut down trees. miss the roadtrips to the sea and let's not forget the magnificent Bog. miss late night talks with the Dentist. miss the family, the house, the pork dinner and Rimi's oven potatoes. don't really know why, but they're the best. miss walking to elva from peedu and all the fun we had every time.
it's not so much that i miss the physical things, it's more that i don't really have anybody to talk to. like that, i mean. you know what i mean. and funny how even now i'm still dreaming about going further north to places much more isolated. i mean i'm living in a city with 1 million people and i don't have anyone to talk to. talk about pathetic...
Wednesday, November 3, 2010
Friday, October 22, 2010
enamvähem nagu revolutsioon
Pole ammu kirjutanud. Pole nagu millestki kirjutada olnud.
Ammu Eestist tagasi. Mis ma seal siis tegin? Koeraga mängisin, kodus olin, autot parandasin, rabas käisin. Nägin kõiki keda plaanisin näha. Aega jäi väheks. Kodust eemal olles tuleb ikka vahepeal igatsus peale küll, kui selle peale aega mõelda on. Täna on.
Paljud asjad on siin teisiti, kui kodus. Aga inimesed on ikkagi samad. Või rohkem siis iseloomud. No mitte kõik, mitte enamus. Aga leidub neid, kelle kohta mõtlen, et "Ta on nagu ..." - jube vihaseks ajab mõnikord. Ma ju sain ära mindud, miks ma pean neid siis taluma.
Viimasel ajal on nats jama olnud. Olen kergelt kiindunud ja vastu näppe saanud. Paneb pähe mõtted, mis sosistavad jälle äraminekust. Võib-olla ma ei oodanud, et see kõik nii lihtsalt läheb. Ilmselt selles ongi asi, mingit challenge'it nagu ei olnud.
Tänava peal ja poodides näen tuttavaid nägusid ja olen sõber kõigiga. Poes olen sõber kõigiga, noh... peaaegu. Aldi ees seisab iga päev üks mustlasmutt, kes tahab mulle oma ajakirja müüa. Ma ignoreerin teda. Arvutite lahtivõtmine ja parandamine ei ole enam nii põnev, kui alguses. "Internetipunkt on 2 poodi sinnapoole." "Ei, me ei müü printereid." "Keegi Aldist tahab midagi?"
Privaatsus on viimasel ajal suht unistus mingist kaugest minevikust. Tahaks üks öö magada nii, et ma võin laiutada ja lihtsalt nautida üksindust. See on ka üks asi, millega mul on natukene raskusi. Mulle meeldib seltskond, aga vahest tahaks lihtsalt üksi pimedas toas voodi peal istuda ja mõtiskleda. Unistused unistused.
Olen jätkuvalt arvutitu. Irooniline natukene, kuna ma töötan arvutipoes. Ha. Laenatud aarded mu elus, ma ütlen.
Vahepeal on reisimismõtteid tulnud. Või rohkem nagu 3-kuiseid põgenemisplaane. Ei tea, kas saab nii palju teenitud, et saaks minna. Kes teab, äkki ükskord leian ka enda koha siin maa peal. Birmingham see igatahes ei ole. Ma ei suuda mõista, kuidas keegi tahaks siin aastakümneid elada. Ausaltöeldes see linn on nii igav. Ohjaa, poode on palju ja ööelu on põnev, aga keda huvitab?
Tõsi, keda huvitab...
Ammu Eestist tagasi. Mis ma seal siis tegin? Koeraga mängisin, kodus olin, autot parandasin, rabas käisin. Nägin kõiki keda plaanisin näha. Aega jäi väheks. Kodust eemal olles tuleb ikka vahepeal igatsus peale küll, kui selle peale aega mõelda on. Täna on.
Paljud asjad on siin teisiti, kui kodus. Aga inimesed on ikkagi samad. Või rohkem siis iseloomud. No mitte kõik, mitte enamus. Aga leidub neid, kelle kohta mõtlen, et "Ta on nagu ..." - jube vihaseks ajab mõnikord. Ma ju sain ära mindud, miks ma pean neid siis taluma.
Viimasel ajal on nats jama olnud. Olen kergelt kiindunud ja vastu näppe saanud. Paneb pähe mõtted, mis sosistavad jälle äraminekust. Võib-olla ma ei oodanud, et see kõik nii lihtsalt läheb. Ilmselt selles ongi asi, mingit challenge'it nagu ei olnud.
Tänava peal ja poodides näen tuttavaid nägusid ja olen sõber kõigiga. Poes olen sõber kõigiga, noh... peaaegu. Aldi ees seisab iga päev üks mustlasmutt, kes tahab mulle oma ajakirja müüa. Ma ignoreerin teda. Arvutite lahtivõtmine ja parandamine ei ole enam nii põnev, kui alguses. "Internetipunkt on 2 poodi sinnapoole." "Ei, me ei müü printereid." "Keegi Aldist tahab midagi?"
Privaatsus on viimasel ajal suht unistus mingist kaugest minevikust. Tahaks üks öö magada nii, et ma võin laiutada ja lihtsalt nautida üksindust. See on ka üks asi, millega mul on natukene raskusi. Mulle meeldib seltskond, aga vahest tahaks lihtsalt üksi pimedas toas voodi peal istuda ja mõtiskleda. Unistused unistused.
Olen jätkuvalt arvutitu. Irooniline natukene, kuna ma töötan arvutipoes. Ha. Laenatud aarded mu elus, ma ütlen.
Vahepeal on reisimismõtteid tulnud. Või rohkem nagu 3-kuiseid põgenemisplaane. Ei tea, kas saab nii palju teenitud, et saaks minna. Kes teab, äkki ükskord leian ka enda koha siin maa peal. Birmingham see igatahes ei ole. Ma ei suuda mõista, kuidas keegi tahaks siin aastakümneid elada. Ausaltöeldes see linn on nii igav. Ohjaa, poode on palju ja ööelu on põnev, aga keda huvitab?
Tõsi, keda huvitab...
Wednesday, September 29, 2010
look at these photographs..
28. sept - 5. okt --- Estonia
et segadust vähendada, siis mingeid pilte tegelikult ei ole. postituse pealkiri ja sisu ei ole mingit viisi pidi omavahel seotud. kas sa nüüd mõistad, silver?
et segadust vähendada, siis mingeid pilte tegelikult ei ole. postituse pealkiri ja sisu ei ole mingit viisi pidi omavahel seotud. kas sa nüüd mõistad, silver?
Thursday, September 23, 2010
Monday, September 20, 2010
i have it right now
I don't want it someday
I don't want it one dayGotta have it somehow
I want it right now
Nonii, tundub et kuu aega vahet pidada on ikka nats liiga palju mõne jaoks. Eks ma siis kirjutan. Millest te siis kuulda tahate? Mu tööst, mu elust, Brummist? Ma võin teile ilmast rääkida. Ilm on sitt nagu ikka, niiske ja külm... välja arvatud mõned päevad, kui tuled töölt koju ja päike on horisondil ja kõik, mis muidu on hall, on sel päeval nii kaunis. No töö on nagu iga teine töö, välja arvatud et ta tegelt ikka ei ole. Kõik meist ei saa 9h päevas, 6 päeva nädalas kena noormehega ninapidi koos töötada. Boss teeb mulle lõhevõileibu ja kolmapäeval võtame päevase tripi Wales'i ette. Ma võin teile pikalt ja laialt rääkida headest ja halbadest läpakatest, sellest kuidas neid parandada või mida inverter board teeb. Aga ma ei viitsi ja kedagi eriti ei huvita niikuinii. Point on see, et tööga mul vedas, elukohaga mul vedas ja kõik on hea.
Kõik hea, lõpp hea? Ei tea. Aga ma olen siin kaks kuud olnud ja ma ütlen, et ma olen õnnelik, et ma tulin. Ausalt öeldes algul olin ma üsna hirmul, sest et ma olin kuulnud kui raske on NI numbrit saada ja pangaarvet avada ja üleüldse bürokraatia võtab aega ja peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema ja tööd ei pruugi üldse leida. No ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin seda organiseerinud ja plaaninud juba veebruarist saadik või lihtsalt saatus, aga mul läks kõik nii libedalt kui võimalik. Mul on isegi tervisekindlustus olemas, millest Eestis ainult unistada võib - minu puhul vähemalt, need tõprad saatsid mulle kaks nädalat enne ärasõitu kirja, et mu kindlustus on kutu nüüd. No kurb küll.
Igatsen autot ja oma Silverit. Aga ta teab seda ja ma kallistan teda kõvasti kui ma teda järgmine kord näen. Igatsen parempoolset liiklust, aga õnneks nüüd ma vaatan automaatselt juba õigele poole - õigemini ma vaatan mõlemale poole, mitu korda, noh, igaks juhuks. Igatsen musta leiba, seda Fazeri seemnetega. Tahaks komeedikomme ja korralikku kohvikoort ning Jacobsi kulda. Tahaks lebada keset heinamaad ja kuulata vaikust või istuda varahommikul Ilmatsalu linnuvaatetornis ja sääskede eest magamiskoti alla peituda. Aga need asjad on kõik minevikus nüüd, vähemalt mõnda aega.
Tegelikult ma ilmselt ei tulegi tagasi, võibolla tulen, aga ilmselt mitte. Siit saab ainult edasi liikuda kuniks tuleb see Aeg, aeg tagasipöördumiseks.
Natukene aega hiljem:
Mis ma siis teile veel räägin? Ma jõin just Bryani ja Idiliga õlut ja siis me viisime purjakil peaga prügikotid tänava äärde. Ja siis mul tuli jube suur tuju vannituba ära koristada. Seega ma koristasin vannitoa ära. Mul on nüüd päris hea olla. Pesu kuivab ja teine ports peseb ja kõik maja-gossip on jälle läbi nämmutatud. Sain ka häid uudiseid, et homme on see päev kus tuleb 5 naela maksta ja siis saab nalja mõnda aega. Teisipäev, te mõtele? Just nii, mittemidagiütlev teisipäev. Kõige parem päev nädalas üldse.
Aa ma ostsin omale ükspäev midagi hästi kallist ja mõttetut. Ja siis 12 päeva hiljem viisin ma selle tagasi poodi.
Praegu ma mõtlen, et jama, et praegu kell juba veerand 2 on. Homme 10-ks tööle jälle, 19 koju. Ja siis nii veel mõni päev. Siis nädalavahetus, kus ma külastan Gloucestershire't ja söön kooki.
Ja ükspäev ma sain omale ratta, mis oli just "parandatud". Igatahes ma tahtsin sellega parki sõita. Ja siis ta läks katki ja ma oleksin peaaegu ülepeakaela käinud (aga ma ei käinud) ja siis me parandasime selle (ilma jutumärkideta) Otiga ära. Otil läheb hästi, ta sai omale tööd. Mina tulen 19 ajal töölt, ta tuleb mulle tee peal vastu ja läheb tööle. Aga me oleme õnnelikud ja ma olen rase. Nali naljaks nüüd, tegelt ei ole. Aga pani mõtlema hetkeks kuidas me siin kahekesi elame, või mis? Ei ütle, pole teie asi.
Ma olen üldse siin olles enda kohta natukene rohkem õppinud. Leidsin, et kõige parem on alati otse näkku ära öelda, kui midagi ei meeldi. Seega järgmine kord kui keegi mind oma lolli ibaga (mis 90% ajast on vale, kusjuures) närvi ajab, siis ma ütlen neile seda ja ei jää põdema, et see võib vaese inimese tundeid solvata ja ta mossitama panna.
Aga üldiselt ma olen mineviku pahed enamvähem ära unustanud, siin on seda lihtne teha. Siin pole neid asju ja kohti, mis mulle varem igapäevaselt meenutasid seda või teist. Seega ma ei mõtle enam nii palju selle peale, mida keegi tegi või mida keegi ütles. Mul on suht suva sellest kõigest. Mis minevikus... see parem jääda sinna? See pole tervisele hea kui koguaeg mõelda sita peale, muutud ise sitaks nii. Need on minu targad sõnad, elage nende järgi. Ma olen natukene purjus ka praegu muidugi, seega on arusaadav, miks ma nii pika postituse tegin ja natukene iba ajan.
Kokkuvõtteks (nagu kirjandis) tahan öelda, et. Siin on muru rohelisem (kusjuures on ka) ja linnud laulavad ilusamini (kui ma neid sireenide vahelt kuulen) ja taevas on sinisem (nendel 10% päevadel kui vihma ei saja) ja inimesed on sõbralikumad (see on tõsi. ülejäänud pole). Vot. Ma nüüd tuttu ja jääme ootama järgmist postitust, mis võib tulla äkki jälle kuu aja pärast. (Või homme.)
Aa ja meil ongi kõik majad siin sellised.
Saturday, September 4, 2010
Sunday, August 22, 2010
linnalehmad, luuserid ja nohikunädalavahetused
pühapäev ja jälle sittagi teha ei ole. kõik on siin pühapäeviti kinni ja ma ei tea ka eriti mingeid kohti, kuhu tsillima minna või niisama änksa olla. siis ma passingi kodus ja olen äge. ostsin omale maisitõlvikuid juurde, kui need soolaga ära keeta, siis on niiiii head.
tööle peaksin kas järgmise nädala lõpus või ülejärgmise alguses saama. kui kõik hästi läheb. sest et mul on väiksed kahtlused selle mehe suhtes - kõigil oleksid kui neile pakutakse kõrgepalgalist tööd mittemingisugute kogemuste eest. no eks näis. kolmapäeval saab asi natukene selgemaks, kui mu praegune boss mu tulevase ette võtab ja nad mehejuttu räägivad. aga kui see läheb hästi, siis mul pole küll enda pärast enam muretseda vaja, eriti rahalises mõttes. mul on väike üllatus ka plaanis, aga selles hiljem. kunagi. võibolla. mõnele.
sõitsin tädile külla kolmapäeval, tore oli. rong läks edasi cardiffi, mul oli kiusatus kaasa sõita, aga järgmine kord. seal ma tahan küll ära käia. võiks leedsi ka mõni aeg minna, tahaks tanelit külastada. soovitasin tal b'hami tulla, eks näis :D
muidu läheb hästi, veits igav on lihtsalt praegu, mul pole väga mingeid sõpru väljaspool maja tekkinud, seega väljas pole eriti käinud. lõbutsemise mõttes.
varsti saab täna läbi, siis on homme ja siis on hea. töönädal jälle algab ja linnal on elu sees. homme lõuna paiku NI intervjuu ;) siis veel üks intervjuu ja kunagi oli hambaarst (kes on tall, dark ja handsome) ja siis vaatab, mis edasi kujuneb. aga ma olen nüüd asjad nii kaugele viinud, et sitasti mul enam minna ei saa. so that's good :)
Monday, August 16, 2010
Walking on air
Nonii, asjad tunduvad ülesmäge liikuvat. Rõhk sõnal tunduvad, ma pole veel 100% kindel, aga jah, eks näis neljapäeval. See nädal tuleb suht busy-busy, homme hommikul hambaarsti juurde (boss helistas enda omale ja mind lipsatakse vahele, yay), siis tööle. Kolmapäeval hommikul arsti juurde check-upile, siis tädile külla, siis tuttu. Ja siis tuleb neljapäev, oh mis hea päev see saab olema (loodetavasti). Ma ei hakka siin parem sellest rääkima täpsemalt, kuna see pole eriti kellegi teise asi, aga jah, asjad liiguvad ülesmäge, järsult. Aga küsige palun kuidas mul läheb! Hästi läheb, tore on, päike paistab (viimastel päevadel) ja homme saab hamba korda, jee! Juustukoogi saab ainult 2 naela eest kätte ja järgmise nädalaga peaksid kõik vajalikult ankeetide täitmised tehtud saama. Lõpuks. Pole siin midagi rasket, ma leian. Algul hirmutati ikka päris ära, et siin on nii raske algust teha asjadega, aga mul on küll kõik sujuvalt läinud. Naerata ja ole ilus ning viisakas ja kõik läheb hästi ;)
Saturday, August 14, 2010
Tuesday, August 10, 2010
evil is going on
ma olen vaikselt hakanud tundma seda, mille pärast ma nii ära tahtsin. selle uue maik on suus ja see tunne on hea. kõik need väiksed asjad, kõik need igapäevased tegemised, aga samas nii teistmoodi kui enne. vahepeal on muutus hea. see väike naeratus ja hingepeegel. need inimesed ja see linn. vihma sadas täna, ma vaatasin taevasse ja lihtsalt olin. mõnes mõttes olen ma põgenenud, aga teisest küljest tahaks end veel rohkem lahti rebida. mässasin täna asjadega, millega ma olen varemgi mässanud, aga seekord ma irvitasin, enda üle enamasti. nägin rõõmust rõkkavat pangatellerit ja aitasin inimesel telefoni üles leida. tundsin kibestumist ja kahjurõõmu. veidi ahnust ja tiba eneseületust. törts uhkust kõige tipuks. mul on külm ja ma tantsin ja mu kardinad on lühikesed, aga sellest pole midagi, sest et homme ma õmblen neile ribad otsa ja kõik on jälle korras. kallis, lähme mere äärde ja unustame end ära.
ma mäletan kui sa kunagi ütlesid, et sul on minust kahju. tead. minul on praegu sinust kahju :) sest et elu on hea ja ma ei kahetse mitte midagi. aga kui ma oleksin sina, siis ma paneks end vist põlema
aa, ja kuulake true bloodi soundtracki, see paneb teile mõtteid pähe
Sunday, August 8, 2010
Koerad ja lapsed.
Pühapäev. Puhkepäev. Mitte.
Nädala esimese poole ma igavlesin, käisin linna peal, igavlesin, käisin jalutamas, igavlesin. Üleeile hakkas põnevamaks minema. Käisin arvutipoes asju üle vaatamas ja oma tööga tutvumas, milleks saab olema veebilehtede haldaja ja andmesisestaja. Õhtupoole käis üks tüdruk kõrvaltuba üle vaatamas ja otsustas järgmine päev sisse kolida. Ma sain seda rõõmu tunda, et see tuba puhtaks teha, 10 naela teenitud. Eile hakkas terve maja spring-cleaning pihta. Mina olin peategelane ja omadega täiega läbi õhtuks - 10 tundi jutti. Vahepeal sõin natukene fish&chipsi, aga muud midagi. Pärast suurt koristustööd (mis jäi pooleli veel muideks) kutsusid Brian ja Gez mind endaga pubisse. No muidugi ma läksin, pole ju varem inglise pubis käinud. Inglise tüdrukud on nõmedad, see sai mul kohe alguses selgeks. Absull mitte mingisugust moetunnetust. Jube. Nad olid end nii koledaks ka teinud, ma lihtsalt jõin ja irvitasin. See tegevus kasvas eksponentsiaalselt. Mul oli lõbus. Ma olin jube väss ka muidugi. Pärast kolme õlut olin ma omadega gaga maal ja me läksime Brianiga koju tagasi. Mingi aeg oli mul igatahes jube sitt olla. Hommikul enne 8-t äratas Feli mind üles (see filipiin) sest et ta ei leidnud oma "door-mat"i üles, mis pärastpoole osutuks selleks vaibaks, mille Gez mulle andis. Hommikul ma olin nii unesegane, et ma ei saanud sittagi aru. Magasin veel paar tundi ja 11 ajal kobisin lõpuks üles. Jõime all kohvi, ajasime juttu ja 12 hakkasin jälle koristama. See alumise korruse vannituba oli nagu pasamaja tõesti. Seda polnud küll keegi korralikult aastaid koristanud. No tegelt terve maja ei olnud, aga too oli kõige hullem. Igatahes nüüd ta enamvähem särab ja kõik on okei ja Teele on jube väsinud aga rikkam kui eile. Seega win-win situation. See ongi enamvähem kõik, ma lihtsalt olen. Kohvi ei saa juua, piim on otsas. Igatsen kohvikoort. Igatsen autot. Aga emme-issi uue koera nägin ära, jube nunnu on. Tahaks katsuda ja kaisutada täiega. Ilmselt kui ma Eestisse lähen on ta juba poole suurem :( ja siis ta ei tunne ju mind äragi. Sest et tal pole halli aimugi, kes see tüdruk on. Nõme. Aga ma panen siia pildi ikkagi, sest et ta on liiga nunnu et tõsi olla. Halva kvaliteediga, aga mis siis.
Tuesday, August 3, 2010
Big City Life
Pole eriti aega ja viitsimist olnud et kirjutada. Pühapäeval kolisin Birminghami. Elan linnajaos nimega Selly Oak, suht ülikooli lähedal. Landlord on hästi sõbralik ja tore mees. Ma elan teisel korrusel, aknad on tänava poole, aga hakkan vaikselt ära harjuma, suht suure liiklusega tänav on. Igatahes, siin üleval koos minuga (kuigi maja teises otsas) elab üks mees nimega Brian. All elab üks filipiininaine oma prantsuse mehega ja teises toas peaks ka keegi olema, aga ma pole teda veel näinud. Pidi rekkade peal sõitma, seega ta on suht tihti kodust ära. See filipiin mulle ei meeldi, ma olen teda ainult öösärgis ringi kõndimas näinud, Brian hoiatas ka tema eest - igatahes ust pidin ma koguaeg igaks juhuks lukus hoidma. Tal on isegi tabalukk ukse ees :D. Brian on lahe, tatokaid täis ja selline robustne inglane. Või mai tea, ei oska seletada hästi. Ütleme tema noorusaeg oli 60ndatel-70ndatel ja noh, ah mai tea, igatahes ta on lahe. Sel prantslasel pole ka väga viga, kuigi ta inglise keel tahaks küll natukene lihvimist saada. Ta on kokk muidu, lubas mulle vist isegi mingi töö leida, eks näis. Aa, töö-
Jah, see autoremonditöökoda. Ee. No ma läksin esmaspäeval kohale sinna, ümbruskond oli pm selline, et ma olin ainukene valge nägu + naine + blond, mida ma tegelikult teadvustasin endale alles tagasi rongijaama kõndides ja siis panin kapuutsi igaks juhuks pähe, et mitte tähelepanu äratada. Garaaž ise oli mingi kõrvaltänava kõrvaltänaval. Seal oli sees kuskil 4 täiega tolmust autot, 2 pakistanlast töötavad seal, juhatasid mind enda "kabinetti" mis nägi välja nagu kellegi imetillukene pööning (nagu tõesti, selline trap-door nagu pööningutel on onju, hästi kitsas), igatahes sealt üles ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et 'teele wtf are u doin!?!?!? get the hell outa here'. Õnneks keegi mind vägistama/ära röövima ei hakanud, pakuti teed hoopis. "Kas elad üksinda?" - "Ei, poiss-sõbraga". Jaa. Tahtsid et ma kohe tööle hakkaksin, pm seal samas "kabinetis" teeksin mingit paberitööd. No ega ma selle jaoks sinna ei läinud siis. Igatahes ma ütlesin neile, et mul on vaja praegu ära minna, et pangakonto avada ja NI numbri intervjuu aeg kirja panna ja et ma tulen teisipäeval tagasi. Suht ebaturvaline oli seal olla küll.
Koju tagasi jõudes tuli landlord siia ja siis istusime kolmekesi all köögis, Brian oli ka ja rääkisime sellest päris pikalt ja nad soovitasid mul suht kindlalt mitte minna, et ei tundnud väga autentne asi olevat. Palga kohta küsisin ka, pakid ütlesid, et räägime sellest hiljem. Jaa. Igatahes ma otsustasin mitte riskima hakata (okei, võibolla poleks midagi juhtunud, aga kes teab) ja saatsin sõnumi, et sorry, aga ma sain juba töö kodule lähemal. Igatahes ma sain Briani käest sellise asja nagu green book, kus on mingi sitaks tööstuffi sees, aitäh talle ja ta andis mulle ühe filmi ka vaadata 'Taken', mis on mingi prostitutsiooni kohta vms. Pole veel ära vaadanud aga varsti. Aa, üks hea film on 'In Bruges', mida ma kindlasti soovitan. Jube lahe oli.
Vot nii. Täna käisin hommikul raamatukogu otsimas, et CV-sid välja printida ja jee - just teisipäeviti avatakse see alles kell 1. No ma siis passisin ja ootasin ja läksin hiljem uuesti. Siis ma pidin veel tund aega ootama, et arvuti aega saada (mida mul oli tglt ainult umbes 5 minutit vaja, et fail üles leida ja printima panna). Lõpuks sain oma paberid kätte ja sõitsin kesklinna ja hakkasin jälle kohvikuid ja pubisid läbi käima. Mõnes kohas öeldi isegi, et saab vb varem kui septembris (nagu pm igal pool tahavad alles septembris uusi töötajaid) - jee, mida kurat ma teen nüüd kuu aega. Mul on vaja millestki elada ju ka. No mai tea, mõne päeva pärast peaks ratta saama ka, siis saab siin ringi tiirutada ja mõnda kohalikku garaaži otsida - mind tegelt täiega huvitaks selline töö. Eriti ei taha kuskil ettekandjana töötada, aga noh - töö on töö onju. Praegu ma olen nõus enamvähem (ENAMVÄHEM) kõike tegema.
Mis veel.... ostsin omale tekikoti, jee. Ilus on. Ja kare. Peaks pesu pesema kunagi, aga siis ma pean välja mõtlema, kuidas pesumasin töötab. Hale, eksole, aga ausalt ka, see on ainukene majapidamismasin, millest ma pole eales korralikult aru saanud. No mitte et ma väga üritanud oleksin (shame on me), aga jah. Tavaliselt ma saan tehnikaga imehästi läbi, aga mitte pesumasinatega.... ma natukene kardan seda. Õnneks mul on veel päris palju riideid, et mõnda aega vastu pidada. :D
Aa, emme võttis koera omale - kuldse retriiveri, panime (jah, mina valisin) nimeks Kara. Mai tea, mulle meeldis. Parem kui Pätu või Muri igatahes. Esimesed kaks päeva oli, et 'oiii ta on niiiii nunnu ja nii hea koer ja nii tubli'. Täna helistasin, siis emps võttis vastu ja esimesed sõnad olid, et 'Ta närib kõike! Mu kingad..... hei hei hei!!! Jäta Teele netikaabel rahule!" So yeah, nunnu aga tükk tegemist. Tahaks täiega näha teda tegelt, äkki homme saab, ema-isa pidid omale mingi veebikaamera püsti panema.
Aga jah, ma olen siin selle lühikese aja jooksul päris huvitavaid asju näinud ja ägedaid inimesi kohanud. Täna nägin pealt kuidas ühte meest arreteeriti, kes vist mingist ehtepoest midagi varastada üritas. Tglt enne seda nägin ma kuidas üks must mees ajas üht teist musta meest taga ja ähvardas teda oma kahe koeraga, kes tal kummaski käes olid ja jubedalt haukusid - nagu, peatänava peal. Siis ma nägin mingit julma gootitüdrukut, kes oli silmad täiega mustaks värvinud ja tal oli koerarihm kaelas. Eile ma nägin meest, kes oli oma vasaku käe täiesti ära lõikunud. Täna hakkas postkontoris üks naine minuga lampi rääkima ja pakkus igasugust nõu tööotsimise suhtes. Et jah, huvitavad inimesed ja lahe maa. Siin toimub koguaeg midagi.
Vot, homme ma ei teagi, mis ma teen. Võib-olla võtab päeva tööotsimisest vabaks ja otsin siinkandis nats tööd. Selline kerge puhkus kesklinnast... :D jah. Ma igatsen ka teid muideks, eriti Sillut ja Kertut. Teisi ka muidugi, ärge valesti aru saage. Muidu pole siin viga midagi, lihtsalt tahaks kellegagi näost näkku eesti keeles rääkida. Kuigi kui ma 10 päeva arvasin et mu English on roostes, siis täna see nii enam küll ei ole. "Kust sa nii hea inglise keele ära õppisid?" - "Filmidest." Nojah, ida-euroopa laps, mis mul muud üle jäi. Aga vene keelt ikka ei oska, ilmselt ei hakkagi oskama.
Jah, olge siis tublid ja kirjutage/joonistage.
PS! Kui kedagi huvitab, siis täna oli suht pilves ilm, aga päike lipsas vahepeal pilve tagant välja. Praegu on suht jahe väljas ja mul on kerge nohu. Vot sulle inglise kliimat siis, vähemalt ma ei sula ;)
Minu tuba on see keskel ja üleval.
Wednesday, July 28, 2010
Pilte
praegune elukoht
kodutänav
malvern hills
mingi huvitav põõsa laadne asjandus
minu siinne transport
vihmane hommik ja künkatipp
päikeseloojang koju sõites
päikeseloojang magamistoa aknast
"do you wanna buy some pot?"
Esmaspäev algas sellega, et kell 11.10 olin rongijaamas virk ja kraps valmis suureks tööotsinguks. CV-d olid muidugi need, mis ma olin Eestis välja printinud, mingi 15 tükki. 12-ks jõudsin B'hami, vaatsin ringi nats, mõtlesin 'wtf, here goes' ekslesin natukene ja siis hakkasin käima kohti läbi. Paljudes kohtades polnud vaja kedagi, mõned võtsid mu CV ikkagi vastu, kuigi seal oli mu Eesti aadress ja number, aadressi ma kriipsutasin maha ja panin selle sõbra oma, numbri koha pealt vabandasin et pole veel ja küll saan ja saatke emailile, kui vaja kontakteeruda. Nüüd tagantjärgi mõeldes mul eriti kasu vist ei olnud esimesest päevast. See kisus jube pikaks ära ka, sest ma pidin pärast 18.30t minema ühte poolakate tuba vaatama. Mingi 14 paiku mõtlesin et lähen uurin naabruskonnas seal ringi nats, kõndisin siis see ~3 km sinna ära, nägin maja ära (suht jube, naabruskond sama - valgeid inimesi seal ei olnud igatahes... peale minu ja ühe mehe, kes prügi koristas). Jalutasin seal siis ringi, mõtlesin et jee, mul on 4 tundi veel tappa. Üsna varsti sai mulle selgeks, et ma ei julge seal üksi isegi ringi kõndida eriti ja vihma hakkas ka sadama, seega ma läksin 3 km jälle kesklinna tagasi. Seal sai oma 3 tundi veel vahitud, tšekkisin Primarki kauba üle, andsin veel mõnda kohta CV ära, sõin ja varsti oligi aeg minna tuba vaatama. Selleks ajaks olid mu jalad juba jube valusad. No ja siis ma jälle kõndisin, seekord oli juba tee selge, seega mingi 35 minutit äkki läks. Nii, koputan, keegi ei vasta, vaatan et noh, päris 18.30 veel ei ole, läksin kuskile kõrvaltänava peale jalutama ja aega parajaks tegema. Nii ma käisin veel 3 korda seal koputamas, isegi must naabritädi vaatas tahaaeda, et äkki nad on seal, ei olnud. Lõpuks 19 paiku viskas mul üle ja jätsin neile kirja, et käisin ja teid polnud jne. Hakkan tagasi kesklinna kõndima kui tuleb minu juurde mingi must mees, bling on kaelas. 'Hello, I'm Michael, what's your name?' - no ma siis olin Lee ja Norrast. Tahtis mind kinno viia. Lubas venna ööklubis tööd leida ja korteri ka veel. Õnneks mul polnud talle numbrit anda kuhu ta helistada saaks ja emaili kohta ütlesin ka, et see on liiga pikk (selliste inimeste jaoks on mul see daredcres..... mida ma kontrollin äkki kord kahe kuu jooksul, et spämm ära kustutada). Siis andis mulle enda numbri ja pidin talle nädala pärast helistama, jaa. Ja siis mingi lampi ütles, et ta müüb kanepit, kas tahan osta. No eriti ikka ei taha küll. "Vaatasin, et seisid siin nõutu näoga nurga peal ja vaatasid ringi koguaeg, et äkki tahtsid osta" - selge, nõutu näoga tänavanurgal seismine tähendab ilmselgelt seda, et ma tahan ganjat teha. Lahe. Lõpuks sain tast lahti ja läksin tagasi kesklinna, et rongi peale minna... milleni mul oli kesklinna jõudes muidugi mingi tunnikene aega, sest eelmisest jäin ma maha. Sai siis passitud ja passitud ja rongi peale mindud ja veel pool tundi oodatud rongi väljumist ja siis veel tund aega sõitmist ja pärast pool tundi kõndimist. Aa ja empeka aku sai poole päeva peal tühjaks. Tore või mis. Pärast seda kui ma tagasi jõudsin, otsustasin ma et ma ei lähe enam kunagi sinna linna. Pärast öötäit magamist tulin tuhin tagasi jälle. Aa - ma jõudsin sinna kell 12 ja tagasi koju pool üksteist õhtul. Lahe või mis.
Teisipäev. Ärkasin mingi 11 paiku, jalad ikka valusad, mõtlesin et ma ei astu varbaotsagagi toast välja. Aga siis tuli selline julm looderi tunne peale, et 'ma ju olen siin, miks ma siis toas peaksin terve päeva passima, ise lubasin ju tööd leida' no okei, tööd ma ei läinud otsima, aga suurt poodi küll. Google Maps (mis on mu new best friend siin maal) ütles et on üks suur pood nimega Morrisons siin linnas olemas. Kirjutasin siis orientiirideks olevad tänavanimetused üles, võtsin seljakoti ja hakkasin kõmpima. Kaardi peal näevad need vahemaad nagu sitaks lühikesed välja, uskuge mind, see polnud. Ma ütleks mingi kesklinnast Lõunakasse või isegi rohkem. Ja jube mõttekas käik oli ka - ostsin 2l kokat ja ühe pitsa ja 2 Locketsit! See oli kõige tähtsam muidugi. Ma vaatsin et nad ei müügi seda siin, aga see on pm rohtude osakonnas (käsimüügi ravimeid müüakse suurtes poodides, ei pea apteeki minema. Õpi Eesti). Kõik eluks tähtis käes, hakkasin tagasi minema, vahepeal leidsin mingi väikse hindupoe, kust sain omale Vodafone sim-i uue numbriga. Kui keegi tahab, siis küsige. Pitsa söödud, koka joodud, hakkasin jälle tööd otsima ja elukohta. Mõne vastuse olen ikka saanud. Üks baar avatakse septembris, kuhu ma saan vestlusele vist, see võib lahe olla. Igatahes, öösel vaatasin mingi õuduka ära ja lõpuks 2 ajal sain magama ka.
Kolmapäev algas sellega et ma panin oma äratuskella koguaeg kinni. Absoluutselt ei tahtnud üles ärgata ja B'hami minna. Üldse ei tahtnud. Aga kobisin ikkagi üles ja läksin. Seekord hiljem ja tulin varem tagasi ka. Õnneks ei olnud vaja mingit lollakat poolakate tuba vahtima minna (aa ma ei saand seda, sest et ta oli kodus olnud küll sel ajal kui ma koputasin, aga ta lihtsalt ei kuulnud ja siis andis toa ühtedele teistele ära (Y) ). Käisin andsin mõned CV-d jälle, vahtisin niisama ringi, shoppasin nats riideid ja sain ühe raamatu ka ja siis mingi hetk läksin ühe kiriku aeda (või katedraal vm, keset linna) aega parajaks tegema. Istun ja siis tuleb mingi selline pool-must tüüp ja küsib, kas võib minu kõrvale istuda. No muidugi, see on avalik pink ju, ega ma siis keelata ei saa. Igatahes ta pakkus mulle oma võileiba (millest ma keeldusin) ja siis rääkisime niisama. Vestlus läks enamvähem seda rada pidi, et võileib -> mis ma B'hamis teen -> mis ta B'hamis teeb -> koht kust tööd leida -> mis tööd tema teeb -> Teele äksi täis, sest Teele tahaks ka seal töötada -> arusaamatus, miks tüdruk tahaks sellist tööd teha -> numbrite vahetus. Igatahes ta pani oma sõbraga mingi car workshopi püsti, kolis just Londonist B'hami ja ma pm pakkusin end tema juurde tööle. Algul oli ta suht et "ei ei ei, sa oled ju tüdruk" - ma olin nagu "nii. ja edasi?" - "see töö on liiga raske sinu jaoks" - "ükski töö ei ole liiga raske minu jaoks". Igatahes kui ta aru sai, et mul tõsi taga, siis ta muutus suht elavaks, sest et ta ei olnud kuulnud, et tüdrukud sellist tööd teha tahaksid ja üleüldse tema jaoks on ainult mehed varem töötand ja siis ta hakkas mõtlema, kui suur kasu sellest oleks kui ilus tüdruk tema heaks töötas ja ma mõtlesin, et kui lahe oleks kui mul ACTUALLY TÖÖ OLEKS. Enivei, ma andsin talle oma CV, lubas homme helistada. Palk on suht sitt, aga töö tundub palju änksam kui kuskil baaris või poes töötamine. Jääme ootama. Lahe oleks küll - ei tea, kas ma peaksin omale tunked ka ostma vä? :D
Arutasime veel selle üle, et britid on jube laisad ja üldse mitte sittagi teha ei viitsi ja isegi ühte kriimustust auto kapoti peal ei saa ise ära täidetud. Jube. Aa ja talverehve siin riigis ei eksisteeri. Inglise tüdrukud ajavad mind närvi, nad on nii nõmedad. Kas ülikoledad ja ülipaksud või lihtsalt sellise labased ja nõmedad. Ja kui sa oled ülipaks, siis sa ei kanna üliminiseelikut, sest keegi taha näha su ülekoledaid jalgu. No tõesti, mõne jalad olid sama paksud kui minu piht (ja ma ütlen teile, see pole just kõige peenem). Ja nad lärmavad ja nõmetsevad ja ei viitsi sittagi teha ja mingi 13-aastased panevad oma poistega tatti ja no wtf noh. Mingit elementaarset viisakust siin nagu absull ei ole. Einoh jah, free country (kinda-ish) and all that, aga please.
Vot, nii palju siis selleks korraks. Tuleb tõdeda, et see on mu elu pikim postitus. Nüüd ma saan aru, miks need (kes välismaalt blogi peavad) nii pikalt alati kirjutavad. Cheers ja järgmise korrani!
Teisipäev. Ärkasin mingi 11 paiku, jalad ikka valusad, mõtlesin et ma ei astu varbaotsagagi toast välja. Aga siis tuli selline julm looderi tunne peale, et 'ma ju olen siin, miks ma siis toas peaksin terve päeva passima, ise lubasin ju tööd leida' no okei, tööd ma ei läinud otsima, aga suurt poodi küll. Google Maps (mis on mu new best friend siin maal) ütles et on üks suur pood nimega Morrisons siin linnas olemas. Kirjutasin siis orientiirideks olevad tänavanimetused üles, võtsin seljakoti ja hakkasin kõmpima. Kaardi peal näevad need vahemaad nagu sitaks lühikesed välja, uskuge mind, see polnud. Ma ütleks mingi kesklinnast Lõunakasse või isegi rohkem. Ja jube mõttekas käik oli ka - ostsin 2l kokat ja ühe pitsa ja 2 Locketsit! See oli kõige tähtsam muidugi. Ma vaatsin et nad ei müügi seda siin, aga see on pm rohtude osakonnas (käsimüügi ravimeid müüakse suurtes poodides, ei pea apteeki minema. Õpi Eesti). Kõik eluks tähtis käes, hakkasin tagasi minema, vahepeal leidsin mingi väikse hindupoe, kust sain omale Vodafone sim-i uue numbriga. Kui keegi tahab, siis küsige. Pitsa söödud, koka joodud, hakkasin jälle tööd otsima ja elukohta. Mõne vastuse olen ikka saanud. Üks baar avatakse septembris, kuhu ma saan vestlusele vist, see võib lahe olla. Igatahes, öösel vaatasin mingi õuduka ära ja lõpuks 2 ajal sain magama ka.
Kolmapäev algas sellega et ma panin oma äratuskella koguaeg kinni. Absoluutselt ei tahtnud üles ärgata ja B'hami minna. Üldse ei tahtnud. Aga kobisin ikkagi üles ja läksin. Seekord hiljem ja tulin varem tagasi ka. Õnneks ei olnud vaja mingit lollakat poolakate tuba vahtima minna (aa ma ei saand seda, sest et ta oli kodus olnud küll sel ajal kui ma koputasin, aga ta lihtsalt ei kuulnud ja siis andis toa ühtedele teistele ära (Y) ). Käisin andsin mõned CV-d jälle, vahtisin niisama ringi, shoppasin nats riideid ja sain ühe raamatu ka ja siis mingi hetk läksin ühe kiriku aeda (või katedraal vm, keset linna) aega parajaks tegema. Istun ja siis tuleb mingi selline pool-must tüüp ja küsib, kas võib minu kõrvale istuda. No muidugi, see on avalik pink ju, ega ma siis keelata ei saa. Igatahes ta pakkus mulle oma võileiba (millest ma keeldusin) ja siis rääkisime niisama. Vestlus läks enamvähem seda rada pidi, et võileib -> mis ma B'hamis teen -> mis ta B'hamis teeb -> koht kust tööd leida -> mis tööd tema teeb -> Teele äksi täis, sest Teele tahaks ka seal töötada -> arusaamatus, miks tüdruk tahaks sellist tööd teha -> numbrite vahetus. Igatahes ta pani oma sõbraga mingi car workshopi püsti, kolis just Londonist B'hami ja ma pm pakkusin end tema juurde tööle. Algul oli ta suht et "ei ei ei, sa oled ju tüdruk" - ma olin nagu "nii. ja edasi?" - "see töö on liiga raske sinu jaoks" - "ükski töö ei ole liiga raske minu jaoks". Igatahes kui ta aru sai, et mul tõsi taga, siis ta muutus suht elavaks, sest et ta ei olnud kuulnud, et tüdrukud sellist tööd teha tahaksid ja üleüldse tema jaoks on ainult mehed varem töötand ja siis ta hakkas mõtlema, kui suur kasu sellest oleks kui ilus tüdruk tema heaks töötas ja ma mõtlesin, et kui lahe oleks kui mul ACTUALLY TÖÖ OLEKS. Enivei, ma andsin talle oma CV, lubas homme helistada. Palk on suht sitt, aga töö tundub palju änksam kui kuskil baaris või poes töötamine. Jääme ootama. Lahe oleks küll - ei tea, kas ma peaksin omale tunked ka ostma vä? :D
Arutasime veel selle üle, et britid on jube laisad ja üldse mitte sittagi teha ei viitsi ja isegi ühte kriimustust auto kapoti peal ei saa ise ära täidetud. Jube. Aa ja talverehve siin riigis ei eksisteeri. Inglise tüdrukud ajavad mind närvi, nad on nii nõmedad. Kas ülikoledad ja ülipaksud või lihtsalt sellise labased ja nõmedad. Ja kui sa oled ülipaks, siis sa ei kanna üliminiseelikut, sest keegi taha näha su ülekoledaid jalgu. No tõesti, mõne jalad olid sama paksud kui minu piht (ja ma ütlen teile, see pole just kõige peenem). Ja nad lärmavad ja nõmetsevad ja ei viitsi sittagi teha ja mingi 13-aastased panevad oma poistega tatti ja no wtf noh. Mingit elementaarset viisakust siin nagu absull ei ole. Einoh jah, free country (kinda-ish) and all that, aga please.
Vot, nii palju siis selleks korraks. Tuleb tõdeda, et see on mu elu pikim postitus. Nüüd ma saan aru, miks need (kes välismaalt blogi peavad) nii pikalt alati kirjutavad. Cheers ja järgmise korrani!
Sunday, July 25, 2010
Bloody hell
Hallo alle die gute Menchen
Teine päev (tulevikus ma nii tihti ei kavatse blogida, mul pole praegu lihtsalt eriti midagi teha).
Ma olen roppumoodi väsinud, käisime täna tädil külas ja ma jalutasin mööda King's Stanley't mingi üle tunni aja ringi ka. Siis mul tuli meelde et ma unustasin oma Oyster cardi Eestisse, lahe. Aga noh, ma ei lähe niipea Londonisse ka, seega pole kõige suurem kaotus. Igatahes, homme siis tööjahile. Ja poolakate maja ka üle vaatama. Ilm on okei, mõnus, pole kuum... eriti. Vahepeal on ikka päikest ka. Okei, ma ei suuda enam üleval olla. Homme õhtupoole kirjutan rohkem.
Aa ja ma pidasin konverentskõne enne oma venna ja vanematega maha, päris.. huvitav oli. :D
Teine päev (tulevikus ma nii tihti ei kavatse blogida, mul pole praegu lihtsalt eriti midagi teha).
Ma olen roppumoodi väsinud, käisime täna tädil külas ja ma jalutasin mööda King's Stanley't mingi üle tunni aja ringi ka. Siis mul tuli meelde et ma unustasin oma Oyster cardi Eestisse, lahe. Aga noh, ma ei lähe niipea Londonisse ka, seega pole kõige suurem kaotus. Igatahes, homme siis tööjahile. Ja poolakate maja ka üle vaatama. Ilm on okei, mõnus, pole kuum... eriti. Vahepeal on ikka päikest ka. Okei, ma ei suuda enam üleval olla. Homme õhtupoole kirjutan rohkem.
Aa ja ma pidasin konverentskõne enne oma venna ja vanematega maha, päris.. huvitav oli. :D
Saturday, July 24, 2010
Kaks tundi ajast maas
Nonii, jõudsin kohale. Gethyn tuli mulle järgi ja praegu oleme tema juures kodus, nii hea on lõpuks siin olla. Käisin linna peal ka, ilus on. Mul tuli jälle meelde, miks ma Inglismaasse ära armusin. Homme lähme ta emale ja mu tädile külla. Ja siis esmaspäeval ta läheb töö asjus kuhugi ära ja maja on kaks päeva minu päralt. Päris änks. Igatahes esmaspäeval on mul endalgi suured plaanid, lähen Birminghami tööd otsima ja kortereid vaatama. Loodan varsti inglise numbri omale saada, siis saab teistega tasuta rääkida ja asju ajada. Tahaks selle pangandusega ühele poole saada, siis ei peaks sularaha kaasas tassima, veits närviliseks teeb. Aa ja see kuradi vasakpoolne liiklus - enne kui ma linnast tagasi tulin, nägin et mingi auto läheb täiega lauluga vasakul pool teed ja teine tuleb vastu talle. See oli kurvi peal, seega jäi mulje et teine on paremal pool teed. Ma jäin suu ammuli vahtima, et kas panevadki kokku nüüd nii või. Ja siis sõitsid ilusti üksteisest mööda ja ma mõtlesin et wtf. Siis mul jõudis kohale, et ma olen Inglismaal. The land of the left. Ja kolmehargilised pistikud ja autodel päeval tuled ei põle ja nad joovad teed, mulle väideti, et ma harjun sellega varsti ära ja olen mõne aja pärast ise ka üks joodik. Nurga taga on pubi, btw. Peaks minema mõni õhtu. Päris lahe võib olla. Igatahes lennuk jõudis minutit oodatust varem kohale, autoga sõitsime 2 tundi, tomtom koguaeg juhatas meid. Gethyn ütles et ta silte pm üldse ei loe. :D Ma ei saaks ilma silte lugemata midagi tehtud. Jube mugavad inimesed ikka. :D
Aga okei, ma tahaks tglt täiega tuttu nüüd minna, kuigi siinse aja järgi on kell alles 18. Mai tea, lähen pakin nats asju lahti ja vaatan, mis saab.
Aga okei, ma tahaks tglt täiega tuttu nüüd minna, kuigi siinse aja järgi on kell alles 18. Mai tea, lähen pakin nats asju lahti ja vaatan, mis saab.
Subscribe to:
Posts (Atom)