tahtsin natukene oma tööst rääkida - viimasel ajal olen aru saanud, et see on mind mõjutama hakanud ja mitte hästi. nagu enamus teist teavad, töötan ma hooldajana inimestele, kellel on seljaroovigastused. protsess näeb nii välja, et inimene valib teatud arvu profiilide seast ühe hooldaja välja ja see läheb tema juurde elama mingiks ajaks, nädal, kaks või isegi kolm. alustasin tööd 25. jaanuril 2011 ja siiamaani on mul kolm klienti olnud.
kolm sellepärast, et ma ei suutnud rohkem uute inimeste juurde enam minna. esimene koht (esimesel korral) oli üsna tore, kuigi füüsiliselt väga väsitav. inimene ei suuda ise midagi teha, heal juhul küünarnukkideni saab käsi liigutada ja see on kõik. kujuta nüüd ette, mina pean olema selle inimese käed ja jalad. tol korral oli hea asi see, et me saime sõpradest. hilisemal vaatlusel see enam nii toreda aspektina ei tundunud.
olin oma esimese palgatšekiga ka üsna rahul ja läksin veebruaris suure hurraaga londonisse oma teise kliendi juurde. see oli sõna otseses mõttes õudusunenägu. iga asi pidi olema oma koha peal, kasse pidi päevas viis korda toitma kindlatel aegadel ja kindla kogusega. iga päeva jaoks oli eraldi rutiin, asjad mis pidid täpselt õigesti tehtud saama. söök pidi kõik olema ise valmistatud ja mitte mingil juhul ei tohtinud seda talle ette panna, kui ma ise maitsnud ei olnud, kas see on perfektne. nii palju kui ma ka ei üritanud, mitte miski mis ma tegin ei olnud "õige". kolm päeva ja väga palju närvivalu võttis aega, enne kui ma sain aru, et asi ei olnud minus. aga jummel, milline löök see mu eneseuhkusele oli. pole ime, et silver mind tuimaks inglaseks kutsub.
kolmas klient oli alles mitu nädalat pärast teist (kust ma tulin varem ära, lihtsalt kuna närvid ei pidanud sellele mõnitamisele ja halvustamisele vastu enam), kuna ma lihtsalt kartsin jälle vastu näppe saamist. kolmas klient oli mu kodule kõige lähemal ja üldkokkuvõttes väga talutav koht. kõik oli väga viisakas, sõbralik ja professionaalne. ei mingit sõbrustamist nagu esimesega, ei mingit piinlemist nagu teisega. ainuke probleem mis oli, oli igavus. seal olles otsustasin ma, et võtan aja maha ja tulen koju, seega ostsin üsna impromptu piletid ära ja lendasin 22. märtsil koju. see mõte kojuminekust hoidis mu mõistuse koos.
te ei kujuta ette, kui jube see töö tegelikult olla võib. isegi kui algul tundub, et pole ju hullu, lihtsalt teed kõik, mis vaja ja kõik, aga momendil olen ma jälle kagu-rannikul oma esimese kliendi juures ja seekord ma sain aru, kui alandav see töö tegelikult on. kui sitasti ma end tunnen ja kui väga ma siit minema tahan. mõni päev tagasi veel oli mul plaan siia maikuus uuesti tulla, aga üleeile võtsin kontoriga ühendust ja ütlesin neile, et oli tore aga ei enam.
asi, mis mind selle töö juures tõmbas oli raha ja võimalus proovida midagi sellist, mida ma kunagi proovinud ei olnud. nüüd on see siis ära proovitud ja tõesti, ei soovita seda tööd küll kellelegi - see tapab su selja ära, tapad ju mõistuse ära ja on üleüldse jubedalt kurnav. kõige rohkem just see tegevusetus, mis enamus ajast on. sa küll istud oma toas ja vahid tundide kaupa filme, aga sa ei saa mitte midagi teha, kuna koguaeg peab valves olema.
raha - palk oli minu kui idaeuroopast tulnud noore jaoks ikka päris kopsakas, aga asi lihtsalt ei ole seda väärt. annan ära oma väärikust mingite naelte eest, no tõesti. kuigi, olude sunnil olen momendil siin ja siis teen veel ühe 2-nädalase otsa, aga ainult sellepärast, et ma sügisel üürimaksmisega jänni ei jääks. see on momendil minu jaoks kõige tähtsam.
vot, saite nüüd natukene rohkem minu töö kohta teada. kolme nädala pärast selleks kellaajaks on mul kõik läbi ja saan kergendatult hingata. seda tööd ma oma elus küll kunagi enam teha ei taha.
No comments:
Post a Comment