i have it right now

I don't want it someday

I don't want it one day
Gotta have it somehow
I want it right now

Nonii, tundub et kuu aega vahet pidada on ikka nats liiga palju mõne jaoks. Eks ma siis kirjutan. Millest te siis kuulda tahate? Mu tööst, mu elust, Brummist? Ma võin teile ilmast rääkida. Ilm on sitt nagu ikka, niiske ja külm... välja arvatud mõned päevad, kui tuled töölt koju ja päike on horisondil ja kõik, mis muidu on hall, on sel päeval nii kaunis. No töö on nagu iga teine töö, välja arvatud et ta tegelt ikka ei ole. Kõik meist ei saa 9h päevas, 6 päeva nädalas kena noormehega ninapidi koos töötada. Boss teeb mulle lõhevõileibu ja kolmapäeval võtame päevase tripi Wales'i ette. Ma võin teile pikalt ja laialt rääkida headest ja halbadest läpakatest, sellest kuidas neid parandada või mida inverter board teeb. Aga ma ei viitsi ja kedagi eriti ei huvita niikuinii. Point on see, et tööga mul vedas, elukohaga mul vedas ja kõik on hea.

Kõik hea, lõpp hea? Ei tea. Aga ma olen siin kaks kuud olnud ja ma ütlen, et ma olen õnnelik, et ma tulin. Ausalt öeldes algul olin ma üsna hirmul, sest et ma olin kuulnud kui raske on NI numbrit saada ja pangaarvet avada ja üleüldse bürokraatia võtab aega ja peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema ja tööd ei pruugi üldse leida. No ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin seda organiseerinud ja plaaninud juba veebruarist saadik või lihtsalt saatus, aga mul läks kõik nii libedalt kui võimalik. Mul on isegi tervisekindlustus olemas, millest Eestis ainult unistada võib - minu puhul vähemalt, need tõprad saatsid mulle kaks nädalat enne ärasõitu kirja, et mu kindlustus on kutu nüüd. No kurb küll.

Igatsen autot ja oma Silverit. Aga ta teab seda ja ma kallistan teda kõvasti kui ma teda järgmine kord näen. Igatsen parempoolset liiklust, aga õnneks nüüd ma vaatan automaatselt juba õigele poole - õigemini ma vaatan mõlemale poole, mitu korda, noh, igaks juhuks. Igatsen musta leiba, seda Fazeri seemnetega. Tahaks komeedikomme ja korralikku kohvikoort ning Jacobsi kulda. Tahaks lebada keset heinamaad ja kuulata vaikust või istuda varahommikul Ilmatsalu linnuvaatetornis ja sääskede eest magamiskoti alla peituda. Aga need asjad on kõik minevikus nüüd, vähemalt mõnda aega.

Tegelikult ma ilmselt ei tulegi tagasi, võibolla tulen, aga ilmselt mitte. Siit saab ainult edasi liikuda kuniks tuleb see Aeg, aeg tagasipöördumiseks.

Natukene aega hiljem:

Mis ma siis teile veel räägin? Ma jõin just Bryani ja Idiliga õlut ja siis me viisime purjakil peaga prügikotid tänava äärde. Ja siis mul tuli jube suur tuju vannituba ära koristada. Seega ma koristasin vannitoa ära. Mul on nüüd päris hea olla. Pesu kuivab ja teine ports peseb ja kõik maja-gossip on jälle läbi nämmutatud. Sain ka häid uudiseid, et homme on see päev kus tuleb 5 naela maksta ja siis saab nalja mõnda aega. Teisipäev, te mõtele? Just nii, mittemidagiütlev teisipäev. Kõige parem päev nädalas üldse.

Aa ma ostsin omale ükspäev midagi hästi kallist ja mõttetut. Ja siis 12 päeva hiljem viisin ma selle tagasi poodi.

Praegu ma mõtlen, et jama, et praegu kell juba veerand 2 on. Homme 10-ks tööle jälle, 19 koju. Ja siis nii veel mõni päev. Siis nädalavahetus, kus ma külastan Gloucestershire't ja söön kooki.

Ja ükspäev ma sain omale ratta, mis oli just "parandatud". Igatahes ma tahtsin sellega parki sõita. Ja siis ta läks katki ja ma oleksin peaaegu ülepeakaela käinud (aga ma ei käinud) ja siis me parandasime selle (ilma jutumärkideta) Otiga ära. Otil läheb hästi, ta sai omale tööd. Mina tulen 19 ajal töölt, ta tuleb mulle tee peal vastu ja läheb tööle. Aga me oleme õnnelikud ja ma olen rase. Nali naljaks nüüd, tegelt ei ole. Aga pani mõtlema hetkeks kuidas me siin kahekesi elame, või mis? Ei ütle, pole teie asi.

Ma olen üldse siin olles enda kohta natukene rohkem õppinud. Leidsin, et kõige parem on alati otse näkku ära öelda, kui midagi ei meeldi. Seega järgmine kord kui keegi mind oma lolli ibaga (mis 90% ajast on vale, kusjuures) närvi ajab, siis ma ütlen neile seda ja ei jää põdema, et see võib vaese inimese tundeid solvata ja ta mossitama panna.

Aga üldiselt ma olen mineviku pahed enamvähem ära unustanud, siin on seda lihtne teha. Siin pole neid asju ja kohti, mis mulle varem igapäevaselt meenutasid seda või teist. Seega ma ei mõtle enam nii palju selle peale, mida keegi tegi või mida keegi ütles. Mul on suht suva sellest kõigest. Mis minevikus... see parem jääda sinna? See pole tervisele hea kui koguaeg mõelda sita peale, muutud ise sitaks nii. Need on minu targad sõnad, elage nende järgi. Ma olen natukene purjus ka praegu muidugi, seega on arusaadav, miks ma nii pika postituse tegin ja natukene iba ajan.

Kokkuvõtteks (nagu kirjandis) tahan öelda, et. Siin on muru rohelisem (kusjuures on ka) ja linnud laulavad ilusamini (kui ma neid sireenide vahelt kuulen) ja taevas on sinisem (nendel 10% päevadel kui vihma ei saja) ja inimesed on sõbralikumad (see on tõsi. ülejäänud pole). Vot. Ma nüüd tuttu ja jääme ootama järgmist postitust, mis võib tulla äkki jälle kuu aja pärast. (Või homme.)

Aa ja meil ongi kõik majad siin sellised.