complicated

Mõni päev veel jäänud, siis olen kodus. Väsinud olen, viimased 6 päeva järjest tööl olnud. Kerge kartus on, et jään haigeks. Mul siin üks tõbine.

Kõrini nendest kollastest seintest, sinisest vannitoast ja nipiga käivast dušist. Tüdinenud töö jamadest ja ülemuse laiskusest ja sellest, et süüd ei tunnistata. Samas ma pole veel varem tundnud kuskil, et mind võetakse nii hästi vastu. Just need väiksed asjad, et pitsamees teab juba kes ma olen mu hääle järgi ja annab meile allahindlust. Sama võib võileivanaise kohta öelda. Tuttavad näod kõnnivad poest mööda ja lehvitavad. Siin käib see inimsuhtlus kuidagi teisiti. Ei oska kirjeldada, aga nagu... hoolitakse sinust, isegi kui sa oled võõras.

Aga ma ei ole võõras enam. Kerge naeratus tuleb näole. Mul õnnestus millegagi hakkama saada, mida ma alguses isegi ei plaaninud. Mul õnnestus omale koht leida. Kui kunagi vaja on, siis ma tean, kuhu põgeneda. Praegu mulle ei tundu nii, kuna ma elan igapäevarutiinis, aga ükspäev ma vaatan tagasi sellele ajale ja mäletan neid päikeselisi päevi ja nalju ja sõpru... võib vist isegi öelda jah, et mul on sõbrad siin. Neid ei ole palju, aga ega neid Eestiski palju ei ole. Aga mis see on, mis öeldakse, 'it's not the quantity, it's the quality'?

Aga momendil tahan tõesti koju. Nagu... ühes kohas olles tahan kuhugi mujale ja siis sinna jõudes tahan tagasi? Nii palju olen ma õppinud, et selline ma juba olen ja see ilmselt ei muutu. Sellepärast ma tahangi minna kaugele, et ma tunneksin vajadust tagasi tulla. Ma ei tea, kas te saate sellest aru, aga minu jaoks on see täiesti loogiline...