jälle uus!

nii, minu aeg Birminghamis on praeguseks juba ammu läbi ja on alanud uus peatükk minu elus - ülikool väikses Šotimaa linnakeses Dundees. uus peatükk = uus blogi

http://demonolicious.blogspot.com/

seekord siis kirjutan inglise keeles :)

where there's a will...

... there is a way

ongi juba peaaegu aeg läbi saanud. tundub nagu alles eile istusin lennuki peale ja tulin inglismaale elama. kõik on lihtsalt nii kiiresti see läinud see aasta.

naljakas mõelda nende inimeste peale, kes väitsid väga kindlalt, et ma jooksen 2 kuud pärast kodust lahkumist saba jalge vahel koju tagasi, kuna raha saab otsa. novot siis usk sõpradesse onju. deem, olen nii õnnelik, et selle otsuse tegin, julguse kokku võtsin ja siia tulin. ma olen ikka täiesti teine inimene kui ma eelmine kevad olin. no mitte täielikult, aga ma olen parem versioon temast.

leidsin, et spinat on nagu täiega hea asi. ja pesu on nii äge pesta. ja kaerahelbepudru tegemine ei ole nii raske, kui mulle kunagi tundus. teie arvutid võin ka ära parandada ja tip of the day: klaasipesuvedelikuga on hea ekraani puhastada. ja muidugi, kui juhuslikult keegi kunagi ratastooli peaks jääma siis oskan ka tema eest hoolt kanda. ja muideks - tervist ei ole vaja raha pärast ära rikkuda ning kui sa tahad elus hakkama saada, siis ei ole midagi muud kui lihtsalt pead end kätte võtma ja vaeva nägema ja leidlik olema.

ja vot, ei tasu muna olla terve elu ning loota, et täringud kukuvad ise su nina ees paika. sest seda nad tihti ei tee. a kui teevad, siis ole kuradima õnnelik, et sul hea õnn on. ma ei tea, kas mul oli hea õnn või head instinktid või mingi värk, mille nimi on saatus, aga siiamaani olen ma saavutanud kõik, mille endale eesmärgiks võtsin. ehk siis - ma elan inglismaal, töötan insenerina (ilma kvalifikatsioonideta muideks), üüri maksma ei pea (see küll mul konkreetselt üks eesmärkidest ei olnud, aga boonus), otsustasin ära mida õppida tahan ja tegin kõik selleks, et sinna saada. pluss teenisin piisavalt palju raha et uus auto osta, kuigi selle peale ma ei raiska. elagu tuust parem pikka ja kaunist elu minu truu autona.

kui nüüd metafooridest ja õpetussõnadest välja tulla, siis tahtsin tegelikult öelda, et mul on head uudised - ma mäletan kui ma kunagi väike olin ja mingit häkkerite filmi nägin siis mõtlesin, et "oh ma tahan ka häkker olla"... mõni päev hiljem tahtsin ma muidugi mingi kosmoselaeva kapten või sõjaväearst olla aga see selleks. 2011 septembris lähen ma ülikooli, šotimaale nimelt. hakkan õppima häkerdamist ja kräkerdamist. selle haridusega saab head palka ilmselt tulevikus aga mul on palju ambitsioonikam plaan. kui see häkerdamisdiil selge on, siis ma häkerdan hoopis kuhugi sisse ja varastan kellegi kalli virtuaalse raha ära. ja siis kaon kuhugi kariibi mere randa, joon pina coladat ja olen jube rahul iseendaga...

... aga kuniks ma nii kaugel veel ei ole, siis ma lihtsalt unistan. ja naljakas on see, et neil on nii rangelt kodulehel kirjas, et "jajaa, kõik te välismaalased peate IELTSi tegema" a ma lihtsalt ütlesin tädile telefonis, et "kas te ei leia, et mul pole seda testi vaja? mulle tundub et me saame siin ju ilusti vesteldud.. ja muideks, naljakas aga ükski teine ülikool seda küll minult ei tahtnud" and guess what - ei peagi tegema. mis on jube hea muidu, sest see on nii mõttetu. ja maksab 115 naela, raharaiskamine

vot siis sulle nalja, või mulle nalja. ja ongi ainult loetud päevad veel jäänud. oeh, ma hakkan igatsema seda kohta. siin on inimesed mulle nii kalliks saanud ja olen õppinud nii palju. aga õnneks olen ma nii kindlalt paika pannud, et järgmised neli aastat saavad siin saarel veedetud seega ei tohi liiga kurvaks ka muuta. kes teab, äkki ma kihutan mõne aasta pärast mootorratta peal birminghami et vanu aegu meenutada. a mis te arvate... osta siin auto või teha load ja sõita motikaga? lihtsalt huvipärast

tegin üksöö kuust pilti

postimees on katki

natukene palju minu jaoks, aga otsustasin teise postituse veel kirjutada.

olen momendil segaduses ja teelt eksinud. jah. aga tõsiselt, mul on pea mõtteid täis ja ma ei saa sotti iseendast. ma ei suuda ära otsustada, mida ma järgmine aasta teha tahan ja kui ma otsustan teisiti kui olen lubanud, siis mis saab? tean, et kõik ütlevad, et tee, mis endale tundub õige, aga kui ma neile inimestele ütleksin, et "õige tundub see, et ülikooli ei lähe ja pakin kotid et üksi maailmas rännata", siis ilmselt vaadatakse mulle üsna viltu. kõige enam mu vanaema ma pakun. niigi juba olen ilmselt tema silmis desertöör, kuna jätsin korra ülikooli pooleli. no mis parata, hing oli haige ja ei tahtnud õppida mingit paska.

ja see toob mind muidugi tagasi praeguse juurde. ma andsin omale teise võimaluse ja kõikidest koolidest, kuhu ma avalduse tegin, võtsin sama eriala. mis mõttega, ma ei saa aru?

või noh, ma enamvähem saan aru, aga mu hing irvitab praegu mu üle ja väidab et ma olen idioot. minu loogika on siis selline (kuna mõistus on enamvähem võitu saanud), et tuleb õppida midagi sellist, mida nagu natukene juba oskab ja millel on suur tulevik. no minu puhul on selleks arvutid. need ei kao kuhugi ja inimesi sellele alale on alati vaja. seega loogiliselt ma kindlustan omale tulevikku, et ma alati tööd leiaksin ja teiselt poolt, et kui mul siis töö on, siis on mul ka raha - raha jällegi annab mulle võimalusi minna reisima nii palju kui tahan. vot see on minu loogika....

kuigi parema meelega õpiksin rahvusvahelisi suhteid või arheoloogiat või fotograafiat (aa, olen ju nüüd ka uhke kaameraomanik - otsin omale kuu aega tagasi Canon EOS 550D koos kit-objektiivi ja Tamron 70-300mm'ga).

võibolla mu probleem on selles, et ma kardan, et kui ma mõne neist erialadest valiksin, siis ma arvan et ma ei saa hiljem sellega hakkama ja see väljendub loomulikult selles, et ma ei leia tööd. kuigi ma peaksin ju paremini juba teadma. alles mõni nädal tagasi, teenides päevas 1250 krooni otsustasin ma, et ei tee seda tööd rohkem - raha ei ole nii oluline kui mu mentaalne tervis ja muidugi selg. seega mida ma nüüd siis räägin siin? iseendale vastu ju.

tööd ju tegelikult leiab kõikjalt, ükskõik mis tööd (no kui need arstid/advokaadid/jne välja arvata) ja lõppkokkuvõttes polegi ju hiljem nii oluline, MIS paber sul on, peaasi et mingi on.

kui ma nüüd otsustan, et ma ei lähe ülikooli (ma juba kuulen neid õudusohkeid oma perelt ja lähisugulastelt, jumalateotus! mitte et me usklikud oleksime eksole) siis on veits jama, kuna tegelikult ma pole ju veel valmis, et mingit suurt rännakut ette võtta. ja kui nüüd päris aus olla, siis tahaks natukene päris ülikoolielu ka nautida. ema-isa ilmselt toetaksid igat otsust mis ma teeksin.

samas veeta 3-4 aastat, õppida mingit jampsi, maksta 1000 krooni nädalas elamise peale ja lõpuks avastada, et see pole õige eriala ikkagi minu jaoks, on ka natukene sitt.

kolmas variant, lähen eestisse ülikooli. saaks palju odavamalt kuna elaksin kodus või siis kus-iganes, üüri maksaks sel juhul 4 korda vähem. aga mida seal õppida, mis mind huvitaks? ainuke asi, mida tartus õpiks oleks fotograafia... väärib mõtlemist. sel juhul aga, mis mõttega ma siin tööd rügasin ja mis saab mu "ma lähen šotimaale" plaanist. no läbi kukub see plaan.

issand, miks ma ei tea, mida ma teha tahan... see oligi kui kogu point siia tulekul, et ma teaksin, mida ma peale hakkan järgmine aasta - ja novot järgmine aasta on juba käes! aeg hakkab otsa saama ja teist samasugust aastat ma eriti otsa ei taha.

nõu keegi?

hallukad

lõpetasin ära selle lugemise ja otsustasin, et aeg sellest kiiremini ei lähe kui ma tal silma peal hoian. nädalavahetuse saatus on ikka veel küsimärgi all. avastasin enda jaoks koomiku nimega george carlin, kellel on väga lahe etteaste juutuubis - https://www.youtube.com/watch?v=cgps85scy1g&feature=related - kunagi ma mõtlesin vist, et osad need asjad käivad ainult minu kohta. naersin.

täna tõestasin järjekordselt et tühja kõhuga on väga loll poodi minna, ostsin omale liiga palju liiga ebatervislikke asju, mida momendil vaatan õudusega. aga ilmselt homme kuluvad ära, kui kõht jälle tühi on. surnud ring

tegin ka mõningaid otsuseid, vähemalt enda arust. midagi muidugi päriselt ära ei otsustanud, aga teesklen vähemalt. avastasin, et mul on üks õlekõrs veel jäänud järgmiseks aastaks. võibolla ei lähegi seda paska õppima, mille ma TEIST korda valisin. kui loll saab üks inimene olla? väga

otsustasin et ma olen mõningate asjade jaoks veel liiga noor, mis tegi mu enesetunde natukene paremaks. mitte märkimisväärselt, aga pani mõned asjad perspektiivi.

avastasin, et mulle täitsa meeldib 6.45 hommikuti ärgata, eeldusel, et ma eelneval õhtul hiljemalt 23 magama olen läinud.

ajasin omale just kokat peal, natukene kurb.. valge särk oli seljas. no nüüd igatahes enam ei ole.. ei valge ega seljas.

olen vahepeal igasugu põnevaid unenägusid näinud. või ma eeldan et olen, kuna ma tean, et ma olen, aga mingisugust mälestust mul neist küll ei ole. lihtsalt hommikul ärkan üles ja mõtlen, et ohh see oli lahe, vaataks veel natukene. üks hommik oligi nii, et ma panin oma äratusi järjest kinni, kuna uni oli veel pooleli ja ma tahtsin näha mis lõpuks saab. kurat, aga ei mäleta.

natukene kurb on siit isegi ära minna. see on ikka hea koht, alles nüüd mõistan. jube tore tunne on, kui mind väärtustatakse. ilmselt tulen kunagi tagasi aga nüüd on aeg puhkuseks. tõeliseks puhkuseks. selliseks kus saab asju teha ka. olen siin nüüd nii palju mitte-midagi teinud, et endal ka hakkab juba jube.

just praegu sain teada, miks käekarvad ei kasva nii pikaks kui juuksekarvad. iga päev õpib uusi asju. oskan ka meestel habet ilusti ajada ja igast põnevaid taimetoitlaste sööke teha, mis ei olegi nii halvad kui ma algul arvasin, üks salakomponent on, mis teeb igast toidust hea toidu - sool. välja arvatud magustoidud muidugi.. olete kunagi kohvi sisse soola pannud? tead siis, millest ma räägin.

olen natukene väsinud ja võibolla kõik mis ma kirjutan ei ole loogiline ega põnev ega huvitav. aga ma pakun, et sa loed ikkagi. seega poogen kõigest ja lähme magama

24 tundi läbi

... 312 veel jäänud

olen cheltenhamis momendil, oma "kolmanda" kliendi juures. eile jõudsin, umbes-täpselt 25 tundi tagasi. ma ei jõua ära oodata kui ma siit juba minema saan. bank holiday'd on ainsad asjad, mis mind siin kinni hoiavad, neid on 4 selle 2 nädala sees. hea mulle, kuna see tähendab pooleteisekordset päevatasu.

ootan 6. maid, mu viimane päev siin ja loodetavasti ka päev, kui me otiga nädalavahetuseks cornwalli lähme. polegi sellist trippi siin riigis varem ette võtnud, aga usun et saab lahe olema. me lähme maailma lõppu. päriselt ka, selline nimi on.

viimased kolm kuud on ikka üsna piin olnud, ole hooldaja, majahoidja ja kokk samal ajal. eile tegin makarone spinati ja röstitud päevalilleseemnetega. naljakas, ma polnud kunagi varem spinatit söönud. loodan, et naine kokkab täna ise, tal aega ju küll. mina olen see, kes siin kõik ära teeb.

loen siin vahepeal raamatut, kui liiga igav hakkab. muidu hakkasin sg1-e maratoniga jälle pihta, siin lihtsalt pole muud teha, tõmmata ka midagi ei saa, neil on limiit peal. masendav. väljas on nagu sitaks ilus ilm, üle 20 kraadi ja lihtsalt... hämmastav. või noh, selles pole midagi hämmastavat, aga ma ei saa sinna lihtsalt minna eriti. nad on eilsest saadik kuniks esmaspäevani kodus, teisipäeval LOODETAVASTI lähevad tööle, reedel jälle püha, mingi kuninglik pulm. igal pool on plakatid, et suur street-party toimub. ja kuuldavasti leiavad need igas linnas aset. mina saan see-eest toas passida ja oodata kuni keegi tahab et ma neile teed teeksin. jee.

ei teagi mida rohkem kirjutada. igavlen edasi. 311 tundi veel...

spinatid ja brokkolid

tahtsin natukene oma tööst rääkida - viimasel ajal olen aru saanud, et see on mind mõjutama hakanud ja mitte hästi. nagu enamus teist teavad, töötan ma hooldajana inimestele, kellel on seljaroovigastused. protsess näeb nii välja, et inimene valib teatud arvu profiilide seast ühe hooldaja välja ja see läheb tema juurde elama mingiks ajaks, nädal, kaks või isegi kolm. alustasin tööd 25. jaanuril 2011 ja siiamaani on mul kolm klienti olnud.

kolm sellepärast, et ma ei suutnud rohkem uute inimeste juurde enam minna. esimene koht (esimesel korral) oli üsna tore, kuigi füüsiliselt väga väsitav. inimene ei suuda ise midagi teha, heal juhul küünarnukkideni saab käsi liigutada ja see on kõik. kujuta nüüd ette, mina pean olema selle inimese käed ja jalad. tol korral oli hea asi see, et me saime sõpradest. hilisemal vaatlusel see enam nii toreda aspektina ei tundunud.

olin oma esimese palgatšekiga ka üsna rahul ja läksin veebruaris suure hurraaga londonisse oma teise kliendi juurde. see oli sõna otseses mõttes õudusunenägu. iga asi pidi olema oma koha peal, kasse pidi päevas viis korda toitma kindlatel aegadel ja kindla kogusega. iga päeva jaoks oli eraldi rutiin, asjad mis pidid täpselt õigesti tehtud saama. söök pidi kõik olema ise valmistatud ja mitte mingil juhul ei tohtinud seda talle ette panna, kui ma ise maitsnud ei olnud, kas see on perfektne. nii palju kui ma ka ei üritanud, mitte miski mis ma tegin ei olnud "õige". kolm päeva ja väga palju närvivalu võttis aega, enne kui ma sain aru, et asi ei olnud minus. aga jummel, milline löök see mu eneseuhkusele oli. pole ime, et silver mind tuimaks inglaseks kutsub.

kolmas klient oli alles mitu nädalat pärast teist (kust ma tulin varem ära, lihtsalt kuna närvid ei pidanud sellele mõnitamisele ja halvustamisele vastu enam), kuna ma lihtsalt kartsin jälle vastu näppe saamist. kolmas klient oli mu kodule kõige lähemal ja üldkokkuvõttes väga talutav koht. kõik oli väga viisakas, sõbralik ja professionaalne. ei mingit sõbrustamist nagu esimesega, ei mingit piinlemist nagu teisega. ainuke probleem mis oli, oli igavus. seal olles otsustasin ma, et võtan aja maha ja tulen koju, seega ostsin üsna impromptu piletid ära ja lendasin 22. märtsil koju. see mõte kojuminekust hoidis mu mõistuse koos.

te ei kujuta ette, kui jube see töö tegelikult olla võib. isegi kui algul tundub, et pole ju hullu, lihtsalt teed kõik, mis vaja ja kõik, aga momendil olen ma jälle kagu-rannikul oma esimese kliendi juures ja seekord ma sain aru, kui alandav see töö tegelikult on. kui sitasti ma end tunnen ja kui väga ma siit minema tahan. mõni päev tagasi veel oli mul plaan siia maikuus uuesti tulla, aga üleeile võtsin kontoriga ühendust ja ütlesin neile, et oli tore aga ei enam.

asi, mis mind selle töö juures tõmbas oli raha ja võimalus proovida midagi sellist, mida ma kunagi proovinud ei olnud. nüüd on see siis ära proovitud ja tõesti, ei soovita seda tööd küll kellelegi - see tapab su selja ära, tapad ju mõistuse ära ja on üleüldse jubedalt kurnav. kõige rohkem just see tegevusetus, mis enamus ajast on. sa küll istud oma toas ja vahid tundide kaupa filme, aga sa ei saa mitte midagi teha, kuna koguaeg peab valves olema.

raha - palk oli minu kui idaeuroopast tulnud noore jaoks ikka päris kopsakas, aga asi lihtsalt ei ole seda väärt. annan ära oma väärikust mingite naelte eest, no tõesti. kuigi, olude sunnil olen momendil siin ja siis teen veel ühe 2-nädalase otsa, aga ainult sellepärast, et ma sügisel üürimaksmisega jänni ei jääks. see on momendil minu jaoks kõige tähtsam.

vot, saite nüüd natukene rohkem minu töö kohta teada. kolme nädala pärast selleks kellaajaks on mul kõik läbi ja saan kergendatult hingata. seda tööd ma oma elus küll kunagi enam teha ei taha.

OTSIN RIKKAID INIMESI!

nädal aega tagasiminekuni ja üldse ei oota. kuigi samas nagu ootan. ilmselt ootan seda, et seal kõik tehtud juba saaks ja siis saaks tagasi, et siis jälle ära minna. olen juba sedamoodi imelik natukene. sain eile teada, et mind on teise ülikooli ka vastu võetud. uskumatu, ma olin üsna kindel, et nad ei taha mind üldse tegelikult. kae siis nalja

lõikasin juukseid muidu, olen nüüd nagu ühe teatud kohviku nimeline naine, jaa, enda arust vähemalt. elan ikka oma illusioone täis maailmas kus fiktsioon seguneb reaalsusega. tegin siin juba plaane isegi, kuigi ma teen neid tihti tegelikult, aga enamus neist ei kuku välja päris nii nagu loodan. tulen tagasi nii, et ei tunne mind äragi, ha.

aga jah, otsin rikkaid inimesi ka. olgu nad siis püsivalt rikkad või ajutiselt. tegelikult võiks neil näiteks juulis-augustis natukene rohkem raha olla, et siis üks änksa autoreis põhja-norrasse ette võtta. enamvähem nagu kaks inimest on juba olemas, üks neist olen mina. oleks kahte veel vaja... kellel on raha ja kes on niisama ägedad ja kes tahavad väiksele sõidule minna. mitte midagi plaanitud ei ole, raha ei tea palju läheb (kuigi 10 tonni, ikka veel kroonides, kõlas üsna piisavalt) ja mitte miski pole kindel, aga sellest hoolimata olge ägedad ja teeme ära!

ja kui ei taha sinna minna, siis ma tõmban ameerikasse kuuks ajaks ja sõidan seal üksinda ringi. sest noh, kui põhja-norrasse minna ei saa, siis mul pole üldse mõtet kedagi kaugemale kutsudagi. aga kallid, mõelge selle peale, pange eurokene või kaks kõrvale ja naudime noorust. kuniks seda meil veel on... selg on juba veits valutama hakanud ja kondid nagisevad ja pole veel number 3-gi vanuse ees. jube

ja nii ongi, nädalakese pärast lähen tagasi, või olen tagasi tegelt juba ja siis peab jälle tööle minema, jei. õnneks see on ajutine ja siis saab mu lõbus elukene läbi ka ning võin selle eesti lõbusa elukese vastu vahetada. misiganes.

aa ja juunis kunagi tahaks šotimaale minna mõneks päevaks reisile, sinna võiks ka keegi kaasa tulla. jube igav on ikka üksi käia ringi, olen seda jaanuarist alates nii palju teinud, et ei viitsi enam. tahaks nagu suhelda, üsna ükskõik juba kellega, lihtsalt tahaks naerda ja seltskonda nautida. olge natukene seiklushimulised ja tulge minuga vähemalt sinnagi. eks musid?

aga praeguseks head ööd, kell on juba 1 ja see on new-me jaoks juba liiga hilja, oleks mingi 2 tundi tagasi juba pidanud voodis põõnama.

Lood elust enesest

Run fast for your mother, run fast for your father
Run for your children, for your sisters and brothers
Leave all your love and your longing behind
You can't carry it with you if you want to survive


The dog days are over...


Olen nüüd kuu aega uue tööposti peal olnud. Täna jõudsin just oma teise kliendi juurest tagasi. Ütleks, et mu elu jubedamad 9 päeva. Täielik brain-rape. Pole sellist pedanti veel varem kohanud. Ma tunnistan, et ma olin suht närvivapustuse ääre peal juba vahepeal. Esmaspäeval helistasin kontorisse, et mind välja vahetatakse, aga alles eile tuli keegi ja täna sain minema. Tunnen uuele tüdrukule kaasa, ta tuli otse treeningult. Vaesekene...


Nüüd mulle anti peaaegu 2 nädalat puhkust ja siis olen nädalakese tööl ja pärast seda loodan oma esimese kliendi juurde tagasi saada.


Momendil tsillin kodus, oma toas, oma laua taga ja varsti lähen magama oma voodisse. Hommikul ei pea kell 9 üles ärkama, ei pea suppi tegema (aga teen ikka, hihi), ei pea kellegi käskude järgi jooksma, ei pea iga kahe sekundi jätel käsi pesema (mis on valusad ja paistes muide, sest ma unustasin kätekreemi koju), ei pea pähe saama iga väikse asja eest ja ei pea pead valutama.


Selle asemel teen ma homme niimoodi suppi nagu ma ise tahan, kokkan nagu ma ise tahan ja kellele ma ise tahan ja joon sõbraga veini. Järgmine nädal lähen ilmselt Liverpooli ja tunnen rõõmu selle üle, et mul on vabadust teha kõike, mida ma tahan.


Kes ei saa päris täpselt aru, millest ma räägin, siis ma olen alates jaanuari keskelt ametlikult tööl sellise agentuuri juures, kes pakub hooldaja teenuseid. Ma läbisin eelmine kuu koolituse ja olen nüüd peaaegu kuu aega tööl olnud selgroovigastusega inimeste juures.


Veel seda, et kolisin pärast koolitust eelmisest kohast ära. Elan arvutipoe kohal koos oma kolleegidega. Üüri siin maksma ei pea, kuna ma olen lahe ja niikuinii siin eriti ei ela. Aga põhiliselt kuna ma olen lahe. Ja see on fakt. Vaata mida kõike annab saavutada, kui ainult tahtmist on.


Enamus teist ilmselt mõtles, et ma ei saa siin hakkama. Et ma tulen kaks kuud pärast minekut tagasi, kuna mul saab raha otsa tolleks ajaks. Aga milleks Eestisse tagasi tulla, kui seal tööd ei ole ja elu on sama kallis kui siin. Milleks vireleda?


Näeme suvel, lapsed.

lühikokkuvõte

jaanuari kuu kahekümne esimene päev aastal kaks tuhat üksteist

1) käi tööintervjuul | check
2) mine koolitusele | check
3) saa koolitatud | check
4) paki asjad | peaaegu check
5) koli siit minema | homme
6) alusta järgmine nädal uue tööga | ootan põnevusega!

today like any other day

Kolmas katse kirjutada postitust.

Kuues päev tagasi Inglismaal.

Kolmas päev tööl.

Pole jõudnud end vana-aasta õhtust saadik veel välja puhata. Ilutulestik oli kerge pettumus, Tartus on paremat näinud. Paar lonksu Astit tekiila peale ja siis pubisse nimega O'Neill. Tutvusin kolme eestlasega, kellega siis ülejäänud õhtu veedetud sai. Kell 10 hommikul jõudsime Otiga koju. Üks parimaid õhtuid, võiks mainida. Pohmakas oli ka üks top 10 sees.

Reedel lähen Londonisse jälle, tööintervjuule seekord. Ei hakka midagi täpsemalt rääkima, tahan enne selgusele jõuda palju nad maksavad ja kas ma saaksin sellega üldse hakkama. Oleksin teine Kertu siis, kergete erinevustega.

Pühapäeval lähen kõigi ootuste-lootuste kohaselt Šotimaale, vaataks Perthi ja Invernessi ja Dundee'sse. Ilmselt Aberdeeni ka.

Väljas on keskmiselt 1-5 kraadi sooja, lund ei ole, vihma sajab natukene iga päev. Jaanuar, kõige masendavam kuu. Lõbustan end päevaste Whose Line'idega, kerge Cityville'iga ja fikkidega. Vabal ajal käin tööl ja parandan ikka arvuteid. Üks päev paistis päike isegi. Aga muidu on selline rutiin jälle enamvähem paigas.

Jälle on see, et tahaks minema. Näen mõnda pilti või videot ja mõtlen, et 'oh seal oleks lahe olla'. Veider on see, et praegu, täpselt praegusel momendil oleks mul võimalik ükskõik kuhu minna ja seal jalad alla saada. Kõik on jälle inimeste taga kinni, nagu alati. Eestist ära minnes oli see, et ma sidusin enamus otsad kokku ja lasin jalga, aga nüüd ma peaksin seda siin uuesti tegema. Ja ükskõik kuhu ma läheksin, peaksin lõpuks seal ka. Olgu, ma ilmselt midagi väga dramaatilist ette ei võta, aga järgmisest sügisest oleks hea, kui ma elaksin Šotimaal. Kui kõik läheb hästi ja mind tahetakse sinna.

Tahaksin jälle ratsutada ja tunda neid hetki, kui miski muu ei ole oluline kui ainult mina, hobune ja tühi põld. Nii palju siis tänaõhtusest unistusest.

A ja palju õnne Maria, vast saaks siis kunagi näiteks Weston-Super-Mare'is kokku kui sul ja mul aega on ;)