My yesterday

Oi ma olen nii tülpinud praegu. Kell on momendil 01.15 inglise aja järgi ja ma istun National Expressi bussis ning olen teel Birminghami suunas. Lõpuks võtsin oma arvuti välja, et hakata lugema neid fikke, mille ma endale enne peatükkide kaupa lahti olin teinud ja mis juhtus? No arvakse mis juhtus. Enamvähem jah. Panin käima ja siis welcome screeni peal lihtsalt suri ära, mis muidugi tähendas, et ma pidin ta julmalt kinni panema ja siis oli kõik mu kallis töö kadunud ja kuna siin netti ei ole, siis ei ole ka mingeid fikke. Aga noh, ma võin siis sama hästi oma telefonist Potteri 7ndat osa edasi lugeda, olen seda niigi juba terve päeva teinud ja peaaegu juba veerandi peal. Pole just suurem asi saavutus, aga arvestades et ma tegin seda ainult siis, kui ma sõitsin, polegi väga paha. Vähemalt lend läks kiiresti.

Siiamaani on mu päev jube toredasti läinud. Jah, loe seda nii, nagu mina seda ütleksin, ja ma ütlen enamus asju oma elus sarkastiliselt. Algas üsna toredasti, koer tuli mulle kaissu ja magasin mingi 10ni. Siis mingi aeg kadus ta ära ja kui ta jälle tuli, siis ta kõndis käppadega mu pea peal ja pärast seda oli uni üsna läinud. Teades et see on mu viimane päev Nõos umbes poole aasta jooksul, muutus mu tuju üsna kiiresti üsna melanhoolseks. Kuigi positiivne oli see, et päike paistis. Igatahes, pakkisin lõplikult oma kohvri ära, mis oli seekord pooltühi, kuna ma pean mingil moel ju kõik asjad lõpuks Birminghamist koju tagasi ka vedama. Mängisin veel koeraga ja loomulikult veetsin teatud aja, et kõik (mul praegu käsil oleva) fiki chapterid lahti võtta. Olin jube kaval enda arust. Mõtlesin, et 'oh, jumala hea ju inglismaal bussi peal lugeda, seal niikuinii sittagi teha ei ole' - jaa, tubli Teele.

Kella 3 paiku sai kallistatud ja tuba üle vaadatud ja passi olemasolu kontrollitud ja kallistatud ja siis oligi minek. Isa viis mu Tartusse, kus tulid ka Silver ja Assu hüvasti jätma ja saigi istutud Trt-Tln täistunnika peal ja mu 13 tunnine rännak võis alata. Algus oli üsna lootustandev, bussis oli wifi ja sain üksinda istuda ja kerge nuff-nuff ja selline lõbus oli. Siis lennujaamas jälle võta vöö ära, võta saapad ära, looda, et keegi su kohvrit läbi ei otsi, istu terminalis, oota poolteist tundi ja siis oota veel lennukis 20 minutit, enne kui me õhku saime tõusta. Lend hilines väljumisega, pani mu mõtlema, miks kuradi pärast ma ema kuulasin ja otsustasin 'igaks juhuks' varem lennujaama minna. Rahu, varsti on see nõme päev läbi.

Lennukis, nagu juba mainisin, lugesin Potterit ja jõin kohvi. Hakkas üsna halb, võtsin 2 valuvaigistit ja olin äge edasi.

Ja oh seda rõõmu jõuda jälle Inglismaale. Esimene kord oli see eriline, nii siis kui ma esimest korda külla tulin, kui ka siis, kui ma esimest korda siia elama tulin. Seekord aga tundsin kuidas üldse ei taha. Küllap ma saan sellest järgmise paari päeva jooksul üle, aga praegu tahaks küll endale peksa anda. Muideks, olen oma väikse jutukesega jõudnud juba Lutoni lennujaama. Laetuled pandi põlema ja mu silmad said aia. Mingi hindulaadne räägib kaks pinki tagapool oma hindujuttu. Närvi ajab. Nagu kõik vist praegu. Sest mu päeva parim osa on veel ees, milleni ma jõudnud pole.


Stanstedis olles ei olnud midagi põnevat, ainult passisin poolteist tundi, jalutasin ringi, pissisin, passisin ja ostsin Red Bulli, mis kahjuks, nagu arvatagi oli, ei andnud mulle tiibasid (tiibi? tiivi? tiibu?). Mida iganes. Mu buss pidi väljuma august, mille number oli 16, mu suureks üllatuseks oli järjekord kuhugi 20nda posti juurde. Mida fakki, mõtlesin ma. Pardon the language. Polnud kindel, kas ma üldse saan peale. Tagantjärgi mõeldes poleks midagi katki olnud kui ma oleksin pool tundi hiljem minema bussiga läinud. Sain ikka peale, aga selline tunne oli küll nagu sõidaks Nõost Tartusse kella 2 ajal reedesel päeval, ehk siis kui terve buss rahvast täis on. Sest et oli, ma jagasin oma kallist tooli mingi mehega, kelle jalg vastu minu oma koguaeg läks, närvi ajas. Aga õnneks, kuna ma olen nii äge inimene ja kuna mul paremat teha ei olnud, lugesin ma jälle Potterit ja irvitasin vahepeal omaette. Üsnagi kiiresti sai sõit läbi, või noh, tunnikene lendab kiiresti, kui sul lõbus on, ja ma leidsingi end Londonist. Täpsemini kohast nimega Golders Green. What A Shithole, I must say. Bussipeatused olid kõik väljas, eraldi hoonet ei olnud, või noh oli, aga see oli metroojaam ja seal olla ei saanud. Olles just sooja bussi pealt tulnud, oli õues eriti külm. Kõik kohad olid kinni, sest no kammoon, kell oli siis 12 öösel.. või hommikul, kuidas võtta. Ja no mis mul siis muud üle jäi kui õige koht üles otsida ja oodata. Ja oodata ja oodata ja oodata. Sest et mul oli ikkagi vaja 50 minutit oodata, et bussi peale saada. 50 toredat maagilist minutit. Mul on neist samadest lauludest juba nii kopp ees. Kahju et ma nii laisk olin ja ei viitsinud omale uut muusikat peale panna. Telefonist ma ometi ei kuulanud, mis siis kui aku oleks tühjaks saanud ja ma ei oleks saanud oma Potterit lugeda. Traagiline. Muidugi kindlust andev oli terve see aeg seal passida ja mõelda, kas ma olen üldse õiges kohas, ainukene idioot seal, nagu ma olin. Lõpuks tuli mingi mees ka, kes nägi välja nagu ta tahaks sama bussi peale minna ja siis läks bussipeatuse taha kusema. Pärast seda ta mulle enam eriti ei sümpatiseerinud. Algul tundus nagu kaaskannataja, aga kui ta oma põie oli ära tühjendanud ja mina mitte, kuna WC pandi kell 19 kinni, siis tuli kerge trots peale.

seega kell 1 tuli lõpuks buss ning jah, ma olin õige koha peal, sest et miks ma ei oleks pidanud olema, ma ju oskan ometigi piletit lugeda ja silti lugeda ja kokku panna, et kuna need tähed on samad ja need numbrid on samad, siis loogiliselt käivad nad mingi hetk käsikäes ja ma olen saabunud õigesse sihtkohta. Tihti ma kahtlen endas, aga enamasti on need mingid teised jobud, kes pange panevad. Jah just, tihti, mitte alati. Vaevalt et mul meelest läheb see kord, kui ma meid valesse lennujaama lennutasin, oli see alles öö. Siiski, enamus inimesed on idioodid, pole midagi parata, kui loodus nad selliseks on loonud. Seega siin ma siis olen, jälle sõidame, Luton on seljataga, kell on 01.48 ja ma aevastasin just 6 korda järjest. Vähem kui tunni aja pärast peaks olema Coventry's ja siis 03.20 peaksin jõudma Birminghami. Bussi kohta veel nii palju, et olgu neil uhked nahkistmed ja ruumi kaks korda rohkem kui Eesti bussides ja kätt vastu klaasi hoides ei tunne, kuidas külm õhk sulle naha vahele vuhiseb (jaa, just see samune Tartu-Tallinna buss, ma pidin end vammusesse matma, et mul soe oleks) aga fakk küll, kas siis WC-s ei võiks vesi ka töötada. Ärge nüüd mind valesti mõistke, peldiku vesi töötas kenasti, kraanikauss oli aga see, kus vett ei olnud. Ja üldse, istuda väiksemas ruumis kui 1 ruutmeeter, kus on üsna räpane ja siis ei saa käsi ka veel pesta. Pettunud, Inglismaa, pettunud. Te ei taha teada, kuidas ma lõpuks käed sain ära pestud, te tõesti ei taha.

Tahaks praegu jubedalt seepi, sooja vett ja siis tudile. See on vist mu elu pikim postitus üldse, ma kujutan ette. Loodan, et ma selle ka ära postitan, tihtilugu ma unustan. Või olen laisk, pole kindel emba-kumba. Birminghamis parem oleks kui oleks takso bussijaama ees ja ma saaksin koju ja parem oleks kui Ott mind sisse laseks ja parem oleks, kui vietnamlane seal ei oleks ja oeh... mida kõike veel. Esmaspäeval tagasi tööle, siis hakkan vaikselt uurima ka oma tuleviku kohta ja oleks hea mõte ka uus töö omale otsida. Aga praeguseks kõik, arvan, et aitab ka juba ja mu näpud hakkavad ära väsima, adrenaliin ja Red Bull on ära kasutatud ja nüüd võiks äkki isegi magada.
Head ööd.

complicated

Mõni päev veel jäänud, siis olen kodus. Väsinud olen, viimased 6 päeva järjest tööl olnud. Kerge kartus on, et jään haigeks. Mul siin üks tõbine.

Kõrini nendest kollastest seintest, sinisest vannitoast ja nipiga käivast dušist. Tüdinenud töö jamadest ja ülemuse laiskusest ja sellest, et süüd ei tunnistata. Samas ma pole veel varem tundnud kuskil, et mind võetakse nii hästi vastu. Just need väiksed asjad, et pitsamees teab juba kes ma olen mu hääle järgi ja annab meile allahindlust. Sama võib võileivanaise kohta öelda. Tuttavad näod kõnnivad poest mööda ja lehvitavad. Siin käib see inimsuhtlus kuidagi teisiti. Ei oska kirjeldada, aga nagu... hoolitakse sinust, isegi kui sa oled võõras.

Aga ma ei ole võõras enam. Kerge naeratus tuleb näole. Mul õnnestus millegagi hakkama saada, mida ma alguses isegi ei plaaninud. Mul õnnestus omale koht leida. Kui kunagi vaja on, siis ma tean, kuhu põgeneda. Praegu mulle ei tundu nii, kuna ma elan igapäevarutiinis, aga ükspäev ma vaatan tagasi sellele ajale ja mäletan neid päikeselisi päevi ja nalju ja sõpru... võib vist isegi öelda jah, et mul on sõbrad siin. Neid ei ole palju, aga ega neid Eestiski palju ei ole. Aga mis see on, mis öeldakse, 'it's not the quantity, it's the quality'?

Aga momendil tahan tõesti koju. Nagu... ühes kohas olles tahan kuhugi mujale ja siis sinna jõudes tahan tagasi? Nii palju olen ma õppinud, et selline ma juba olen ja see ilmselt ei muutu. Sellepärast ma tahangi minna kaugele, et ma tunneksin vajadust tagasi tulla. Ma ei tea, kas te saate sellest aru, aga minu jaoks on see täiesti loogiline...

the clock is ticking

would it really be so bad if I just let go for one night and stop being a prude?

and what the heck did he mean by "do you want him to go?" and "I'm doing it for you". does he know? how can he know!?

aasta siis oli kaks tuhat viis -

- ei tglt, mingi 2007 äkki? igatahes me ei ole enam vastutavad selle eest, mis seal kirjas on, juhuks kui see kedagi solvama peaks. sel juhul tough luck

my malakai

to say I'm infatuated is a bit wrong. more like in love, or falling in love. slowly and painfully and it's just carving a hole in my heart, because like my fairytales usually end - this one is gonna find itself in hell aswell. pathetic, now that i think about my "love-life" in general. the longest lasting relationship was with a guy twice my age and those were the worst days and nights, i gotta tell you. but this, this has so much potential. well it had, until the devil appeared and took the hope away. sometimes i still feel like there's some left, but then words like baby, gift and marriage pop up and it's all crushed again.

kinda sad to think that all those overly romantic fan fiction stories i read about people being forced to live together and about arranged marriages end with them falling desperately in love and living happily ever after. and then i turn around and see how utterly wrong it all is in real life.

so anyway, enough of my sad prattling. it started snowing tonight, very beautiful. i went for a jog and children were playing in the snow at 2230. people are all complaining how it's so freezing and blah blah. come to estonia and then complain. "oh sorry kids, no school today cause we have a cm of snow and it's just too dangerous to come and attend classes" wussies.

just discovered i have 5 followers. surprising really, didn't even think i had 5 friends left. ha. what a way to fuck up my life! well maybe not fuck up but setting my priorities straight sure lessened the numbers a bit.

time to list the things i miss, again. i seem to be doing that a lot in the last posts. ok. miss the dog, though i got her a really expensive christmas present. for a dog. i'm a sap. miss The Car, my golden beauty. miss The Guy, my Silver love. miss going to the woods in the middle of winter and sitting by a fire while the guys cut down trees. miss the roadtrips to the sea and let's not forget the magnificent Bog. miss late night talks with the Dentist. miss the family, the house, the pork dinner and Rimi's oven potatoes. don't really know why, but they're the best. miss walking to elva from peedu and all the fun we had every time.

it's not so much that i miss the physical things, it's more that i don't really have anybody to talk to. like that, i mean. you know what i mean. and funny how even now i'm still dreaming about going further north to places much more isolated. i mean i'm living in a city with 1 million people and i don't have anyone to talk to. talk about pathetic...