tegin üksöö kuust pilti

postimees on katki

natukene palju minu jaoks, aga otsustasin teise postituse veel kirjutada.

olen momendil segaduses ja teelt eksinud. jah. aga tõsiselt, mul on pea mõtteid täis ja ma ei saa sotti iseendast. ma ei suuda ära otsustada, mida ma järgmine aasta teha tahan ja kui ma otsustan teisiti kui olen lubanud, siis mis saab? tean, et kõik ütlevad, et tee, mis endale tundub õige, aga kui ma neile inimestele ütleksin, et "õige tundub see, et ülikooli ei lähe ja pakin kotid et üksi maailmas rännata", siis ilmselt vaadatakse mulle üsna viltu. kõige enam mu vanaema ma pakun. niigi juba olen ilmselt tema silmis desertöör, kuna jätsin korra ülikooli pooleli. no mis parata, hing oli haige ja ei tahtnud õppida mingit paska.

ja see toob mind muidugi tagasi praeguse juurde. ma andsin omale teise võimaluse ja kõikidest koolidest, kuhu ma avalduse tegin, võtsin sama eriala. mis mõttega, ma ei saa aru?

või noh, ma enamvähem saan aru, aga mu hing irvitab praegu mu üle ja väidab et ma olen idioot. minu loogika on siis selline (kuna mõistus on enamvähem võitu saanud), et tuleb õppida midagi sellist, mida nagu natukene juba oskab ja millel on suur tulevik. no minu puhul on selleks arvutid. need ei kao kuhugi ja inimesi sellele alale on alati vaja. seega loogiliselt ma kindlustan omale tulevikku, et ma alati tööd leiaksin ja teiselt poolt, et kui mul siis töö on, siis on mul ka raha - raha jällegi annab mulle võimalusi minna reisima nii palju kui tahan. vot see on minu loogika....

kuigi parema meelega õpiksin rahvusvahelisi suhteid või arheoloogiat või fotograafiat (aa, olen ju nüüd ka uhke kaameraomanik - otsin omale kuu aega tagasi Canon EOS 550D koos kit-objektiivi ja Tamron 70-300mm'ga).

võibolla mu probleem on selles, et ma kardan, et kui ma mõne neist erialadest valiksin, siis ma arvan et ma ei saa hiljem sellega hakkama ja see väljendub loomulikult selles, et ma ei leia tööd. kuigi ma peaksin ju paremini juba teadma. alles mõni nädal tagasi, teenides päevas 1250 krooni otsustasin ma, et ei tee seda tööd rohkem - raha ei ole nii oluline kui mu mentaalne tervis ja muidugi selg. seega mida ma nüüd siis räägin siin? iseendale vastu ju.

tööd ju tegelikult leiab kõikjalt, ükskõik mis tööd (no kui need arstid/advokaadid/jne välja arvata) ja lõppkokkuvõttes polegi ju hiljem nii oluline, MIS paber sul on, peaasi et mingi on.

kui ma nüüd otsustan, et ma ei lähe ülikooli (ma juba kuulen neid õudusohkeid oma perelt ja lähisugulastelt, jumalateotus! mitte et me usklikud oleksime eksole) siis on veits jama, kuna tegelikult ma pole ju veel valmis, et mingit suurt rännakut ette võtta. ja kui nüüd päris aus olla, siis tahaks natukene päris ülikoolielu ka nautida. ema-isa ilmselt toetaksid igat otsust mis ma teeksin.

samas veeta 3-4 aastat, õppida mingit jampsi, maksta 1000 krooni nädalas elamise peale ja lõpuks avastada, et see pole õige eriala ikkagi minu jaoks, on ka natukene sitt.

kolmas variant, lähen eestisse ülikooli. saaks palju odavamalt kuna elaksin kodus või siis kus-iganes, üüri maksaks sel juhul 4 korda vähem. aga mida seal õppida, mis mind huvitaks? ainuke asi, mida tartus õpiks oleks fotograafia... väärib mõtlemist. sel juhul aga, mis mõttega ma siin tööd rügasin ja mis saab mu "ma lähen šotimaale" plaanist. no läbi kukub see plaan.

issand, miks ma ei tea, mida ma teha tahan... see oligi kui kogu point siia tulekul, et ma teaksin, mida ma peale hakkan järgmine aasta - ja novot järgmine aasta on juba käes! aeg hakkab otsa saama ja teist samasugust aastat ma eriti otsa ei taha.

nõu keegi?

hallukad

lõpetasin ära selle lugemise ja otsustasin, et aeg sellest kiiremini ei lähe kui ma tal silma peal hoian. nädalavahetuse saatus on ikka veel küsimärgi all. avastasin enda jaoks koomiku nimega george carlin, kellel on väga lahe etteaste juutuubis - https://www.youtube.com/watch?v=cgps85scy1g&feature=related - kunagi ma mõtlesin vist, et osad need asjad käivad ainult minu kohta. naersin.

täna tõestasin järjekordselt et tühja kõhuga on väga loll poodi minna, ostsin omale liiga palju liiga ebatervislikke asju, mida momendil vaatan õudusega. aga ilmselt homme kuluvad ära, kui kõht jälle tühi on. surnud ring

tegin ka mõningaid otsuseid, vähemalt enda arust. midagi muidugi päriselt ära ei otsustanud, aga teesklen vähemalt. avastasin, et mul on üks õlekõrs veel jäänud järgmiseks aastaks. võibolla ei lähegi seda paska õppima, mille ma TEIST korda valisin. kui loll saab üks inimene olla? väga

otsustasin et ma olen mõningate asjade jaoks veel liiga noor, mis tegi mu enesetunde natukene paremaks. mitte märkimisväärselt, aga pani mõned asjad perspektiivi.

avastasin, et mulle täitsa meeldib 6.45 hommikuti ärgata, eeldusel, et ma eelneval õhtul hiljemalt 23 magama olen läinud.

ajasin omale just kokat peal, natukene kurb.. valge särk oli seljas. no nüüd igatahes enam ei ole.. ei valge ega seljas.

olen vahepeal igasugu põnevaid unenägusid näinud. või ma eeldan et olen, kuna ma tean, et ma olen, aga mingisugust mälestust mul neist küll ei ole. lihtsalt hommikul ärkan üles ja mõtlen, et ohh see oli lahe, vaataks veel natukene. üks hommik oligi nii, et ma panin oma äratusi järjest kinni, kuna uni oli veel pooleli ja ma tahtsin näha mis lõpuks saab. kurat, aga ei mäleta.

natukene kurb on siit isegi ära minna. see on ikka hea koht, alles nüüd mõistan. jube tore tunne on, kui mind väärtustatakse. ilmselt tulen kunagi tagasi aga nüüd on aeg puhkuseks. tõeliseks puhkuseks. selliseks kus saab asju teha ka. olen siin nüüd nii palju mitte-midagi teinud, et endal ka hakkab juba jube.

just praegu sain teada, miks käekarvad ei kasva nii pikaks kui juuksekarvad. iga päev õpib uusi asju. oskan ka meestel habet ilusti ajada ja igast põnevaid taimetoitlaste sööke teha, mis ei olegi nii halvad kui ma algul arvasin, üks salakomponent on, mis teeb igast toidust hea toidu - sool. välja arvatud magustoidud muidugi.. olete kunagi kohvi sisse soola pannud? tead siis, millest ma räägin.

olen natukene väsinud ja võibolla kõik mis ma kirjutan ei ole loogiline ega põnev ega huvitav. aga ma pakun, et sa loed ikkagi. seega poogen kõigest ja lähme magama