Pilte

praegune elukoht

kodutänav

malvern hills

mingi huvitav põõsa laadne asjandus

minu siinne transport

vihmane hommik ja künkatipp

päikeseloojang koju sõites

päikeseloojang magamistoa aknast

"do you wanna buy some pot?"

Esmaspäev algas sellega, et kell 11.10 olin rongijaamas virk ja kraps valmis suureks tööotsinguks. CV-d olid muidugi need, mis ma olin Eestis välja printinud, mingi 15 tükki. 12-ks jõudsin B'hami, vaatsin ringi nats, mõtlesin 'wtf, here goes' ekslesin natukene ja siis hakkasin käima kohti läbi. Paljudes kohtades polnud vaja kedagi, mõned võtsid mu CV ikkagi vastu, kuigi seal oli mu Eesti aadress ja number, aadressi ma kriipsutasin maha ja panin selle sõbra oma, numbri koha pealt vabandasin et pole veel ja küll saan ja saatke emailile, kui vaja kontakteeruda. Nüüd tagantjärgi mõeldes mul eriti kasu vist ei olnud esimesest päevast. See kisus jube pikaks ära ka, sest ma pidin pärast 18.30t minema ühte poolakate tuba vaatama. Mingi 14 paiku mõtlesin et lähen uurin naabruskonnas seal ringi nats, kõndisin siis see ~3 km sinna ära, nägin maja ära (suht jube, naabruskond sama - valgeid inimesi seal ei olnud igatahes... peale minu ja ühe mehe, kes prügi koristas). Jalutasin seal siis ringi, mõtlesin et jee, mul on 4 tundi veel tappa. Üsna varsti sai mulle selgeks, et ma ei julge seal üksi isegi ringi kõndida eriti ja vihma hakkas ka sadama, seega ma läksin 3 km jälle kesklinna tagasi. Seal sai oma 3 tundi veel vahitud, tšekkisin Primarki kauba üle, andsin veel mõnda kohta CV ära, sõin ja varsti oligi aeg minna tuba vaatama. Selleks ajaks olid mu jalad juba jube valusad. No ja siis ma jälle kõndisin, seekord oli juba tee selge, seega mingi 35 minutit äkki läks. Nii, koputan, keegi ei vasta, vaatan et noh, päris 18.30 veel ei ole, läksin kuskile kõrvaltänava peale jalutama ja aega parajaks tegema. Nii ma käisin veel 3 korda seal koputamas, isegi must naabritädi vaatas tahaaeda, et äkki nad on seal, ei olnud. Lõpuks 19 paiku viskas mul üle ja jätsin neile kirja, et käisin ja teid polnud jne. Hakkan tagasi kesklinna kõndima kui tuleb minu juurde mingi must mees, bling on kaelas. 'Hello, I'm Michael, what's your name?' - no ma siis olin Lee ja Norrast. Tahtis mind kinno viia. Lubas venna ööklubis tööd leida ja korteri ka veel. Õnneks mul polnud talle numbrit anda kuhu ta helistada saaks ja emaili kohta ütlesin ka, et see on liiga pikk (selliste inimeste jaoks on mul see daredcres..... mida ma kontrollin äkki kord kahe kuu jooksul, et spämm ära kustutada). Siis andis mulle enda numbri ja pidin talle nädala pärast helistama, jaa. Ja siis mingi lampi ütles, et ta müüb kanepit, kas tahan osta. No eriti ikka ei taha küll. "Vaatasin, et seisid siin nõutu näoga nurga peal ja vaatasid ringi koguaeg, et äkki tahtsid osta" - selge, nõutu näoga tänavanurgal seismine tähendab ilmselgelt seda, et ma tahan ganjat teha. Lahe. Lõpuks sain tast lahti ja läksin tagasi kesklinna, et rongi peale minna... milleni mul oli kesklinna jõudes muidugi mingi tunnikene aega, sest eelmisest jäin ma maha. Sai siis passitud ja passitud ja rongi peale mindud ja veel pool tundi oodatud rongi väljumist ja siis veel tund aega sõitmist ja pärast pool tundi kõndimist. Aa ja empeka aku sai poole päeva peal tühjaks. Tore või mis. Pärast seda kui ma tagasi jõudsin, otsustasin ma et ma ei lähe enam kunagi sinna linna. Pärast öötäit magamist tulin tuhin tagasi jälle. Aa - ma jõudsin sinna kell 12 ja tagasi koju pool üksteist õhtul. Lahe või mis.

Teisipäev. Ärkasin mingi 11 paiku, jalad ikka valusad, mõtlesin et ma ei astu varbaotsagagi toast välja. Aga siis tuli selline julm looderi tunne peale, et 'ma ju olen siin, miks ma siis toas peaksin terve päeva passima, ise lubasin ju tööd leida' no okei, tööd ma ei läinud otsima, aga suurt poodi küll. Google Maps (mis on mu new best friend siin maal) ütles et on üks suur pood nimega Morrisons siin linnas olemas. Kirjutasin siis orientiirideks olevad tänavanimetused üles, võtsin seljakoti ja hakkasin kõmpima. Kaardi peal näevad need vahemaad nagu sitaks lühikesed välja, uskuge mind, see polnud. Ma ütleks mingi kesklinnast Lõunakasse või isegi rohkem. Ja jube mõttekas käik oli ka - ostsin 2l kokat ja ühe pitsa ja 2 Locketsit! See oli kõige tähtsam muidugi. Ma vaatsin et nad ei müügi seda siin, aga see on pm rohtude osakonnas (käsimüügi ravimeid müüakse suurtes poodides, ei pea apteeki minema. Õpi Eesti). Kõik eluks tähtis käes, hakkasin tagasi minema, vahepeal leidsin mingi väikse hindupoe, kust sain omale Vodafone sim-i uue numbriga. Kui keegi tahab, siis küsige. Pitsa söödud, koka joodud, hakkasin jälle tööd otsima ja elukohta. Mõne vastuse olen ikka saanud. Üks baar avatakse septembris, kuhu ma saan vestlusele vist, see võib lahe olla. Igatahes, öösel vaatasin mingi õuduka ära ja lõpuks 2 ajal sain magama ka.

Kolmapäev algas sellega et ma panin oma äratuskella koguaeg kinni. Absoluutselt ei tahtnud üles ärgata ja B'hami minna. Üldse ei tahtnud. Aga kobisin ikkagi üles ja läksin. Seekord hiljem ja tulin varem tagasi ka. Õnneks ei olnud vaja mingit lollakat poolakate tuba vahtima minna (aa ma ei saand seda, sest et ta oli kodus olnud küll sel ajal kui ma koputasin, aga ta lihtsalt ei kuulnud ja siis andis toa ühtedele teistele ära (Y) ). Käisin andsin mõned CV-d jälle, vahtisin niisama ringi, shoppasin nats riideid ja sain ühe raamatu ka ja siis mingi hetk läksin ühe kiriku aeda (või katedraal vm, keset linna) aega parajaks tegema. Istun ja siis tuleb mingi selline pool-must tüüp ja küsib, kas võib minu kõrvale istuda. No muidugi, see on avalik pink ju, ega ma siis keelata ei saa. Igatahes ta pakkus mulle oma võileiba (millest ma keeldusin) ja siis rääkisime niisama. Vestlus läks enamvähem seda rada pidi, et võileib -> mis ma B'hamis teen -> mis ta B'hamis teeb -> koht kust tööd leida -> mis tööd tema teeb -> Teele äksi täis, sest Teele tahaks ka seal töötada -> arusaamatus, miks tüdruk tahaks sellist tööd teha -> numbrite vahetus. Igatahes ta pani oma sõbraga mingi car workshopi püsti, kolis just Londonist B'hami ja ma pm pakkusin end tema juurde tööle. Algul oli ta suht et "ei ei ei, sa oled ju tüdruk" - ma olin nagu "nii. ja edasi?" - "see töö on liiga raske sinu jaoks" - "ükski töö ei ole liiga raske minu jaoks". Igatahes kui ta aru sai, et mul tõsi taga, siis ta muutus suht elavaks, sest et ta ei olnud kuulnud, et tüdrukud sellist tööd teha tahaksid ja üleüldse tema jaoks on ainult mehed varem töötand ja siis ta hakkas mõtlema, kui suur kasu sellest oleks kui ilus tüdruk tema heaks töötas ja ma mõtlesin, et kui lahe oleks kui mul ACTUALLY TÖÖ OLEKS. Enivei, ma andsin talle oma CV, lubas homme helistada. Palk on suht sitt, aga töö tundub palju änksam kui kuskil baaris või poes töötamine. Jääme ootama. Lahe oleks küll - ei tea, kas ma peaksin omale tunked ka ostma vä? :D

Arutasime veel selle üle, et britid on jube laisad ja üldse mitte sittagi teha ei viitsi ja isegi ühte kriimustust auto kapoti peal ei saa ise ära täidetud. Jube. Aa ja talverehve siin riigis ei eksisteeri. Inglise tüdrukud ajavad mind närvi, nad on nii nõmedad. Kas ülikoledad ja ülipaksud või lihtsalt sellise labased ja nõmedad. Ja kui sa oled ülipaks, siis sa ei kanna üliminiseelikut, sest keegi taha näha su ülekoledaid jalgu. No tõesti, mõne jalad olid sama paksud kui minu piht (ja ma ütlen teile, see pole just kõige peenem). Ja nad lärmavad ja nõmetsevad ja ei viitsi sittagi teha ja mingi 13-aastased panevad oma poistega tatti ja no wtf noh. Mingit elementaarset viisakust siin nagu absull ei ole. Einoh jah, free country (kinda-ish) and all that, aga please.

Vot, nii palju siis selleks korraks. Tuleb tõdeda, et see on mu elu pikim postitus. Nüüd ma saan aru, miks need (kes välismaalt blogi peavad) nii pikalt alati kirjutavad. Cheers ja järgmise korrani!

Bloody hell

Hallo alle die gute Menchen
Teine päev (tulevikus ma nii tihti ei kavatse blogida, mul pole praegu lihtsalt eriti midagi teha).
Ma olen roppumoodi väsinud, käisime täna tädil külas ja ma jalutasin mööda King's Stanley't mingi üle tunni aja ringi ka. Siis mul tuli meelde et ma unustasin oma Oyster cardi Eestisse, lahe. Aga noh, ma ei lähe niipea Londonisse ka, seega pole kõige suurem kaotus. Igatahes, homme siis tööjahile. Ja poolakate maja ka üle vaatama. Ilm on okei, mõnus, pole kuum... eriti. Vahepeal on ikka päikest ka. Okei, ma ei suuda enam üleval olla. Homme õhtupoole kirjutan rohkem.
Aa ja ma pidasin konverentskõne enne oma venna ja vanematega maha, päris.. huvitav oli. :D

Kaks tundi ajast maas

Nonii, jõudsin kohale. Gethyn tuli mulle järgi ja praegu oleme tema juures kodus, nii hea on lõpuks siin olla. Käisin linna peal ka, ilus on. Mul tuli jälle meelde, miks ma Inglismaasse ära armusin. Homme lähme ta emale ja mu tädile külla. Ja siis esmaspäeval ta läheb töö asjus kuhugi ära ja maja on kaks päeva minu päralt. Päris änks. Igatahes esmaspäeval on mul endalgi suured plaanid, lähen Birminghami tööd otsima ja kortereid vaatama. Loodan varsti inglise numbri omale saada, siis saab teistega tasuta rääkida ja asju ajada. Tahaks selle pangandusega ühele poole saada, siis ei peaks sularaha kaasas tassima, veits närviliseks teeb. Aa ja see kuradi vasakpoolne liiklus - enne kui ma linnast tagasi tulin, nägin et mingi auto läheb täiega lauluga vasakul pool teed ja teine tuleb vastu talle. See oli kurvi peal, seega jäi mulje et teine on paremal pool teed. Ma jäin suu ammuli vahtima, et kas panevadki kokku nüüd nii või. Ja siis sõitsid ilusti üksteisest mööda ja ma mõtlesin et wtf. Siis mul jõudis kohale, et ma olen Inglismaal. The land of the left. Ja kolmehargilised pistikud ja autodel päeval tuled ei põle ja nad joovad teed, mulle väideti, et ma harjun sellega varsti ära ja olen mõne aja pärast ise ka üks joodik. Nurga taga on pubi, btw. Peaks minema mõni õhtu. Päris lahe võib olla. Igatahes lennuk jõudis minutit oodatust varem kohale, autoga sõitsime 2 tundi, tomtom koguaeg juhatas meid. Gethyn ütles et ta silte pm üldse ei loe. :D Ma ei saaks ilma silte lugemata midagi tehtud. Jube mugavad inimesed ikka. :D
Aga okei, ma tahaks tglt täiega tuttu nüüd minna, kuigi siinse aja järgi on kell alles 18. Mai tea, lähen pakin nats asju lahti ja vaatan, mis saab.

Prelude

Nonii, esimene postitus. Värk siis niisugune, et ma leidsin, et oleks ilus kui ma alustaksin oma "uut" elu ka uue blogiga. Plaan on järgmine: võtsin akadeemilise puhkuse (loe: jätsin kooli pooleli) ja lähen aastaks Inglismaale tööle. Üllas, eksole?
Igatahes mul on pilet ostetud, sõidan 24. juuli lõuna ajal Riiast London Stanstedi. Gethyn tuleb mulle sinna vastu ja siis tema juurde - ta elab Worcesteri lähedal, Birminghamist veits allapoole. Gethyn on üks väga kena noormees, kellega ma tutvusin ühel tea-party'l mõned aastad tagasi. Heheh, tea party ja mina. Mmhmhm. Aga päriselt ka jah. Tädi Ella sõbranna poeg. Fancy that.
Jah, no ma olen temaga tegelikult ainult ühe korra elus rääkinud ja siis ka mingid vanamutid üritasid meid paari panna, aga see selleks. Ta elab kohas nimega Great Malvern ja lubas mind nädalaks-kaheks enda juurde võtta. Sinna ma siis suundungi, lootuses juba koha peal olles ringi käia ja tööd leida. Ma sügavalt loodan, et ta aitab mul pangakonto ka püsti panna. Kuidas ma peaksin tõestama nendele jobudele seal, et ma elan selles kohas, kus ma väidan? Loodetavasti kui pangaga saab kõik korda, siis ma saan NIN vestlusel ära käia ja selle numbri omale muretsetud. Edasine on juba õnne ja ettevõtlikuse asi - tuleb endale töö leida. Loodetavasti kuskil Liverpoolis või Manchesteris. Mitmel põhjusel tahan just sinna saada - esiteks seal on elamine odavam kui Londonis ja üldse lõunapool, teiseks see on mugavalt keset GB-d, nii üles kui ka alla on enamvähem võrdne ots. Ja üles kavatsen ka kindlasti minna rohkem kui alla, tahaks ikka jubedalt mägedesse hikima ja campima minna.
Vot nii, selline siis näeb välja minu Ambitsisoonikas Plaan. Eks näis kuidas kõik tegelikult välja kujuneb.

Sõidan ära 12 päeva pärast. Järgmine teisipäev on püha tseremoonia kus ma jätan oma kõige kallimaga hüvasti - auto jääb garaaži, sest keegi temaga sõita ei taha. :(